Vahest oled südamepõhjani solvunud. Pisarateni. Niiviisi et kõik su eelnevad jõupingutused, soovid, tahtmine olla ilusam ja parem minetavad oma väärtuse ja sinu üle valitseb hingemattev äng.
Kust maalt siis algab usaldus?
Kui sulle on mõni saladus usaldatud, kas sa tohid siis peale selle avalikuks tulekut hõisata, et ma teadsin seda küll aga ma ei saanud rääkida? Õigemini mitte kas tohid vaid kas see on eetiline, teiste suhtes õiglane?
Minuarust ei ole.
Tegelikult ei ole saladustes midagi halba.. Aga las nad siis jäävadki omavahele. Seda enam, et teistele ei pruugi kogu saladuse mõte olla üldse arusaadav.
Saate aru küll
Kaire
No comments:
Post a Comment