Loits "Must album"
(Nailboard Records)
Autor: Mart Kuldkepp (07.06.2007 01:31)
Emotsioonid vanaisa pildialbumist, kahur-metalli võtmes.
Tuntud sõnumibänd Loits midagi kergekäeliselt ei tee. Nii tekib arvustajal nende uut plaati kuulates kohe natuke muusikaülenegi küsimus, et mida siis seekord öelda tahetakse.
Seejuures võib juba vaikimisi lähtuda sellest, et Loitsu põhipublik ja -aines on ikka sama – eesti rahvus – ning see, mis neil öelda, on alati adresseeritud just nimelt eestlastele. Ka seekord.
“Musta albumi” juures oluline märksõna on bändi endagi poolt kasutatud “mälestamine”.
Mälestamine nähtusena on tihedalt seotud mäletamisega: mälestades tõstetakse eleegilises võtmes esile mingi osa (üldjuhul kollektiivsest) mälust. Loits on millegi sellisega muidugi kogu aeg tegelenud, kuid märgatav on rõhuasetuste muutumine.
Esikplaadil “Ei kahetse midagi” tuletati meelde eestlase mentaliteedi mütoloogilisi põhjakihistusi. “Vere kutse kohustab” tõi võrdlemisi kompromissitult tänapäeva Teise maailmasõja valusa temaatika, mida tolleaegsete Lihula sündmuste taustal lausa päevapoliitikast kasu lõikamiseks peeti. “Musta albumi” suhe oma publikuga (s.t eesti rahvusega) on aga jälle teistsugune, ühest küljest distantseeritum ja reflektiivsem, teisest aga totaalsem. Loitsu uus sõnum puudutab kõiki, kes oma juurtest endale aru annavad, olenemata sellest, kummal poolel vanaisa võitles, või kas üldse võitles.
Võib-olla ootuspärasema “tundmatu sõduri” asemel mälestab “Must album” hoopis “tundmatuid lihtsaid inimesi”, kelle (väljamõeldud) lugude kaudu kõnetatakse rahvuse ühismälu kõige otsesemas ja isiklikumas mõttes. Seda seetõttu, et oma perekonna ja suguvõsa saatustega, nn väikese ajalooga, on oma suhe ka neil, kes suure ajaloo mõju ei tunnetagi või on sellest võõrandunud. Niisiis on tegemist kontseptsioonialbumiga, mille ambitsiooniks isiklike ajaloopiltide esile manamise teel meile oma rahvusmälulist ühtekuuluvustunnet meelde tuletada.
Kui aga sõnumi tasandil ongi plaat hästi läbi mõeldud, siis muu teostus kannatab teatud meelevaldsuse all. Eleegiale kohaselt on plaat tempolt varasemast aeglasem, kasutatakse palju puhast vokaali jne, kuid üldiselt jääb siiski selgusetuks, miks neid lugusid just black metal’i (ok, flak’n’roll’i) võtmes jutustama peaks. Mõjuvaim on hoopis suuresti lõõtspillile üles ehitatud “Surmarestoran”. Tekib küsimus: kas poleks aeg Loitsult ka muusikaliselt suuremat radikaalsust nõuda? 8
http://www.ekspress.ee/viewdoc/8B0546A22EF5600CC22572F0004B026D
No comments:
Post a Comment