Nii, on märkamatult jõudnud kätte see aeg mu elus, kus võtan endale õiguse endast nooremaid ja lollimaid kritiseerida ja niisama targutada.
Olen huviga jälginud endast 6-7 a nooremaid sookaaslasi. No sellised 19-22 a, lapsesaamiseeas naisi. Otsivad oma õnne: ootavad midagi; unistavad; loodavad.
Nii peabki. Ja peab kogu elu, sest mis sind muidu üldse elama ahvatleb. Aga.
Vanema ja targemana (ja teps mitte kibestunult) võrdlen õrnas eas neidude ja enese selleaegset käitumismustrit, eneseaustust ja sotsiaalset haritust. Ja sellest subjektiivsest võrdlusest selgub, et noored naised on 8 a muutunud küll teadlikumaks ja targemaks, aga täpselt ei saa aru et mis vallas.
Olen sattunud ilmaasju arutama nii mõnegi pealtnäha aruka noorukese plondiini või prünetiga. Pealtnäha!!. Veerand tundi hiljem olen neile andestanud nende ignorantsuse mõnel täiesti loogilisel teemal. Mõned hetked hiljem aga kibedalt oma andeksandmist kahetsenud ja vana head "uups mis kell on " nippi kasutades minema lipsanud. No piinlik on!! Kuidas saad sõna võtta, rusikat vastu rinda taguda ja oma arvamust kisendada teemadel, millesse pole pikemalt süvenenud. Kuidas inimene tahab üldse vaielda teemal, mille suhtes pole tal backup'i? Kui veidi tema raudset arvamust mõne vettpidava argumendiga kõigutada muutub ta tavaliselt plirts_plärtsuks ja ütleb - aga ikkagi, mina ei tea, mina olen veendunud jne.
Kurat, äkki mulle teebki muret hoopis olematu väitlusoskus..Sellegipoolest soe soovitus: kui sa tahad oma veendumust ja tõekspidamisi valjuhäälselt demonstreerida, siis tee kodutööd, loe ajalehti ja valmistu väitlema, sest on kindlasti inimesi, kes sinu veendumusi jagada ei soovi, või küsivad lihtsalt sinu tõekspidamiste kohta põhjendusi. Ole selleks valmis!
Meil kõigil on oma arvamus, aga võta teadmiseks, et kindlasti on olukordi ja hetki, kus sinu arvamus ei loe ja sinu kommentaar pole oodatud.
Ja suhted.
Jaajaa, ma ise mäletan selgelt 17 a neiuna peale 3 a kestnud suhet seda patoloogilist "eluarmastusesündroomi", kus lahkuminek = türisalu pangalt pea ees vabalangemisega.
Aga et ma täna selle suhte lõpule mõeldes kergendatult hingan ja oma vanemaid ja häid sõpru tänan, annab just see mulle õiguse siin oma blogis targutada ja noortele "eluarmastusesündroomi " küüsis vaevalevatele karjuda, et LASKE MINNA!!
See on valus ja vastik ja ebaõiglane, aga ennast lolliks teha, kellegi jala küljes rippuda ja igapäev teisepoole tegemiste aruannet nõuda (tänapäeval ka internetis tema järgi nuhkida) on mõttetu, rumal ja eneseväärikust kõigutav.
Suhe on siis suhe, kui sul on koguaeg hea, ja sa ei pea muretsema. Sa usaldad. Ja sind usaldatakse. Te ei raiska aega mõttetu armukadetsemise ja eradetektiivide peale. Teie kvaliteetaeg algab siis kui saate kokku ja lihtsalt räägite, ja teil on nii palju arutada ja unistada....
Kui sul on teisiti, siis mõtle järele!!
To be continued...
Teie
suheteprofessor
Doktor Ant
No comments:
Post a Comment