Žiguli tegi paljud inimesed õnnelikuks

Üle kahekümne aasta Haljalas tegutsenud VAZ-autode teeninduses käisid abi saamas autoomanikud üle Eesti ja kaugemaltki. Žigulid peeti luksusautoks, mille ostuloa saamine pani südame põksuma nii mõnelgi mehel ja naisel.

Haljala autoremonditöökoda pikka aega juhtinud Jaan Nurk on praegu õigusabibüroo Tõde omanik. Kui Haljalas avatavasse VAZ-autoteenindusse juhti otsiti, oli tal aastaid veidi üle kahekümne. “Eks ma otsisin uusi väljakutseid,” arvab ta tagantjärele.

Nii konkureeris Tallinnas mehaanikatehnikumi lõpetanud noormees Rakvere rajooni täitevkomitee kuulutatud konkursil. “Nõutud oli hea vene keele oskus ja see mul oli,” meenutab ta. Tehnika ja autode vastu oli Nurgal aga suur huvi. Konkurente polnud just palju ja nii osutus Jaan Nurk valituks. Eks mõnevõrra võis kaasa rääkida ka see, et tegemist oli aktiivse komsomoliaktivistiga. “Ega ma algul direktoriks saanud, olin vanemmeister.”

Juhiks hakkamise ettepanek tehti talle hiljem, kui kõrgemal arvati, et Haljala jaoskonna-staatuses olek ei soodusta firma arengut. Siis kutsuti Jaan Nurk autotehasesse, kus temaga pikemalt vesteldi. Direktorikohaga kaasnes aga nõue NLKPsse astuda. “Ei jäänud muud üle, kui tuli sinna astuda,” nendib ta. “Hiljem jätkasin õpinguid kaugõppes kõrgkoolis.”

Žiguleid tollal juba liikus, Haljalaski neli-viis. “Neid hakati tootma seitsmekümnendate alul Kuibõševi oblastis Togliattis asuvas autotehases. Tootmisõigus osteti itaallastelt, Žiguli eelkäijaks oligi Fiat. Tollal oli see luksusauto,” meenutab Nurk. “Ega siis Nõukogude Liidu teedel peale Zaporožetsite, Moskvitšite ja Volgade muud liikunudki ning Žiguli oli oma tehniliste omaduste poolest neist kõvasti ees,” teab ta öelda.

Loomulikult käis autode müük nõukaajal range jaotuskava põhjal, ostulubasid eraldasid rajooni täitevkomiteed ettevõtete taotluste alusel.

Au sees amet

Autod aga täiustusid. Jaan Nurk meenutab esimest, VAZ 2101, ja järgnevaid: tagaluugiga universaali VAZ 2102, 2103 ja teisi. “Null seitset võis pidada juba luksusautoks ja võrrelda Mercedes-Benziga, kui nii võib võrrelda,” arvab ta.

Töötajate leidmine uude ettevõttesse polnud probleem. “Varem populaarseks peetud meremehe elukutset hakkas välja vahetama autoteenindaja oma,” sõnab Nurk.

Ta loetleb inimesi, kes kõik Haljala teeninduses töötanud: “Jaan Nirgi, kes praegu on Wiru Autos ametis, endine raadiomehaanik Ants Lille tegutseb eraettevõtjana, Wiru Auto omanik Tõnu Paju tegeles meil algul teenindusmeistrina, hiljem garantiiremondi vastuvõtu vaneminsenerina.” Viimasena nimetatu olnud tehnikumis Nurga koolivend.

Autoteeninduses olid ametis ka praegu politseis töötavad Lembit Kalda ja Jüri Linask. Ja paljud-paljud teised Nurga hinnangul töökad ja tublid inimesed, keda kõiki ei jõua siinkohal üles lugeda.

Haljala autoteeninduses käis palju kliente kaugemalt, ka väljastpoolt Eestit. Seetõttu oli vaja laieneda. “Kõigepealt käis teeninduse ehitamise jutuga meie juures Aravete kolhoosi tollane esimees Alar Ainumäe, ka Vinni näidissovhoosi direktor Heino Kallaste tahtis oma majandisse autoteenindust,” tuletab meelde Jaan Nurk. Esimesena ehitatigi töökoda Aravetele, ka Vinni tehti maalrijaoskond, autopesula ja lukksepatöökoda, Kundasse remondijaoskond, järgnesid Jõhvi ja lõpuks Sillamäe filiaal. Viimase pakkus välja juba tehase juhtkond ja selle käivitamine jäi Jaan Nurga õlule.

Terav varuosade defitsiit

Algul ei pakkunud autoteeninduses töötamine mingeid eeliseid autoostuloa saamisel. Hiljem juba küll. Jaan Nurga sõnul oli palju kasu sellest, et Sillamäel valmistati autosid müügiks ette ja tehti müügieelset teenindust. “Sealne töölisvarustusosakond, kes tegeles autode müügiga, oli hea koostööpartner. Linn oli kinnine, tegutses numbritehas, nii saime ka meie autosid,” põhjendab Nurk. Hiljem eraldati autosid ka otse tehasest. “Ega rajooni täitevkomitee meid ka päris unustanud, meil oli hea koostöö,” lisab ta.

Kuigi autoteeninduses töötamine oli auasi, ei läinud kõik lihtsalt. Autoteeninduse maine sõltus ju töö kvaliteedist ja varuosade olemasolust. Varuosad saadi Tallinna kesklao kaudu. “Kümme-kakskümmend nimetust olid kogu aeg defitsiit,” mäletab Nurk. Tuli soetada oma varuosade baas, käia tehase vahet.

Nii mõnegi vajamineva osa hankimisel aitas vahetuskaup, näiteks kartulid.

Katsesõidud Haljalas

Head abilised olid Vinni sovhoos ja Õitsengu kolhoos. “Paljudel tollastel ülemustel olid Ladad. Elu käis tollal ju suuresti nende autode ümber,” tunnistab autoteeninduse tollane direktor.

Suuresti tänu headele suhetele põllumeestega laiendati laopinda, pandi püsti kaks kaarhalli. Nii kujunes Haljalas välja oma pooleldi iseseisev ladu, kust juba teised töökojad varuosi said.

Autotehase esindajad käisid ka ise Haljalas. Nii tuli siinset teenindust avama neljaliikmeline rändbrigaad. Selle juht olnud autokatsetaja, oma ala proff.

“See mees näitas oma oskusi Haljala-vahelistel teedel, sõitis kahel rattal ja tegi muid trikke. Eks seda tehti katsetamise eesmärgil, et kuidas masin vastu peab, kuigi mõni klient värises oma auto pärast,” kirjeldab Jaan Nurk. Tal on meeles, kuidas püüdis ise katsesõitu teha. “Olin ju vaid kahekümne kolme aastane, asi pakkus suurt huvi.” Paraku ei õnnestunud tehase katsetajat järgida. “Käisin autoninaga kraavis ära, hullemat ei juhtunud,” tunnistab ta.