pašol nahui

(:) Kurjuse­kannel ja kõriorel - Eesti Ekspress

(:) Kurjuse­kannel ja kõriorel
Autor: Sven Kivisildnik (28.06.2007 00:30)


Metalpere Loits ninamees Ahto-Lembit Lehtmets aka Lembetu (31) andis intervjuu (:) kivisildnikule.

Eesti popmuusika poolt on kolm ümberlükkamatut argumenti: esiteks plaadifirma/ajakiri Nail­board, teiseks perekond Loits ja kolmandaks alfahelilooja Lembetu. Paraku on kõik need kolm kordumatut imet rohkem või vähem ühemeheprojektid, seega järgneb intervjuu kurjuse kandle kõige elujõulisema kehastusega – Lembetu endaga.

Neile, kes üldse mitte millestki mitte midagi ei tea, paar sõna selgituseks. Need sõnad on surm ja metall. Kui rääkida nagu lapsega, siis ansambel Loits üllitas helikandja “Must album”, mis valdab vabalt eesti keelt, näeb pätsiaegne välja ja kõlab nagu värskelt köndistatud Kalevipoeg põrgu väravas.

Siinjuures on kohustuslik mainida, et Loits on eesti metallimuusika godzilla, kelle kõrval Meie Mees ja Metsatöll mõjuvad nagu grupp alamõõdulisi ent süüdimatult ekshibitsionistlikke aiapäkapikke. Ostke Loitsu plaat, juba kaanepilt on nii petlik, et muuhulgas võite sellega oma kivikurdi vanaema õnnelikuks teha.

Muide, “Must album” on selle tuhandi turundustegu: üht ja sama toodet saab võrdse eduga müüa nii Eesti ajaloost vaimustunud martlaarlastele, neetidega karvasele, antiikseid nipsasju armastavatele kõlupeadele aga ka kõige äärmuslikumale šovinistile, kes naudib ainult seda, kui pärismaalasele kõriorelit tehakse.

Vana kooli norra musta metallimanustajale jääb Loits ehk natuke lahjaks, sest kirikute põletamisel ja pussitamisel ei ole sellel kollektiivil suuremat tegemist. See-eest iniseva indie-muusika friigid leiavad plaadilt vähemalt ühe söödava loo, ent neile kes hindavad kvaliteetset ja erilist huugamist läheb kõik tõrgeteta kurgust alla. Küsivad lisagi.

*

Kohalikud antifašistid rüüstavad viinapoode ja korraldavad läbiotsimisi rahvuslaste juures. Peagi tuleb ka teie kord, kui olete ennast ette valmistanud, siis kuidas?
Virtuaalsed rünnakud nii kohalike kui piiritaguste “antifašistide” poolt käivad juba mõnda aega.

Selle vastu võidelda on raske või õigemini pea võimatu. Tuleb oma tõekspidamistele truuks jääda ja ennast sellest lihtsalt mitte segada lasta. Kui asi taluvuspiire ületama hakkab, siis tuleb mingi lahendus leida. Puht füüsiliste rünnakute eest kaitseb Eesti Politsei. Nii palju mul neisse veel usku jagub. Ja kui ei kaitse, siis tuleb ise mees olla.

Läbiotsimisi korraldavat KaPot ma antifašistlikuks organisatsiooniks ei pea.

Aga testament, testament on ometi tehtud?
Mul poleks sinna nagunii midagi kirjutada...

Loits tuuritab muudkui ringi. Kuidas on laulda eesti keeles ja Eesti ajaloost portugali publikule, kes pole Rootsistki kuulnud?
Portugallaste teadmisi ei tohiks alahinnata. Ma ei tea, kuidas on lood Rootsiga, aga Eestit teavad nad väga hästi. Põhjuseks peamiselt jalgpall ja Marko Märtin. Meie suureks üllatuseks polnud Loitski sealsetele metalpeadele võõras. Suruti kätt ja ümiseti lugusid. Kui lavale jõudsime, läks tõeline möll lahti. Saal möirgas viisi kaasa nagu üüratu koor.

Mis puutub maakeelsesse laulu, siis see on lausa traditsioon antud muusikažanris. See pole kunagi takistuseks olnud. Pigem vastupidi.

Kas te teate, mis toimub portugali publiku peas, mida nad arvavad laval toimuvast? Stalingradi lahing?
Ei oska aimata. Eks iga rahva seas ole erinevaid inimesi. Eks oli seal Loitsu vastaseidki, aga nende hääl jäi nõrgaks. Me ei jaga Portugaliga väga sarnast ajalugu, kuid meie sõnum, paistab et jõuab kohale. Märksa lihtsam on muidugi Iirimaal, Soomes ja Baltimaades. Märksa keerulisem aga Kesk-Euroopas.

Mis on Loitsu plaatidel viga, et nad maksavad rohkem kui üheksakend üheksa krooni?
Loits pole säästubänd. Meie plaadid on lihtsalt kordi paremad. Kunst ei tohigi liiga odav olla. Ostke plaat ja te näete, kui palju aega, vaeva ja raha sinna on maetud.

Kes on õigemad rahvuslased, kas muinasaega takerdunud Metsatöll või lähiajaloos mõurav Loits?
Me ei pista rinda. Pigem võitleme koos. Pealegi pole Töll kunagi ennast otseselt rahvuslikku sõnumit kandvaks bändiks pidanudki. Nad on ikka ennekõike meelelahutajad. Eesti rahva mineviku, oleviku ja tuleviku pärast on Loits märksa rohkem südant valutanud ja oma sõnumilevitusega riske võtnud. Iseasi, kas see ka kellelegi korda läheb...

Sellest siis ka Metsatöllu irratsionaalne edu?
Mis iseenesest on ju tore!

Mille poolest sobib norra surmametall Eesti ajaloo väljendamiseks paremini kui räpp, disko või massiivse matusekogemusega puhkpilliorkester?
Laulupidude traditsioon on meil ju kenasti olemas. Suur hulk rahvast tuleb kokku, et veel suuremale rahvale ilusaid isamaalisi laule laulda. Kõik on õnnelikud. Seega on see nišš juba kenasti kaetud. Samuti on meil olemas selline tore bänd nagu Untsakad. Meil ei jäänudki muud üle, kui muusikamaailma pimedaim pool valida.

Tegelikult on lood nii, et Loits teeb just sellist muusikat, mis kõige südamelähedasem ja räägib asjuist, mis kõige rohkem hinge kriibivad. Kõik muu on teisejärguline. Oma tegemistes tuleb olla siiras.

Massiivse matusekogemusega puhkpilliorkester sobiks meie viimast plaati saatma aga küll.
Seega te eitate, et põletate kirikuid, tapate vanu väärikaid moosekante, sööte toorest liha ning kummardate Allikukivi koobastes Kuradit või Hitlerit?
Jah.

Kui nii, siis miks ma peaksin “Musta albumit” kuulama?
Hitleri ja Kuradi kummardajatel pole meie uuelt plaadilt suurt midagi leida. Meie plaat on neile, kes peavad lugu kvaliteetsest raskemuusikast või tegelikult võib isegi öelda juba, et kvaliteetsest ja omanäolisest muusikast laiemalt. Samuti neile, kelle südamest pole lahkunud mälestus. Omagu see’s mis vormi tahes.

Kuidas on bändimehe kutsehaigusega, kas maks ja närvikava peavad vastu? Kuidas lõõgastute?
No mul on veel lisaks eespool mainitule kõikide teiste tuntumate Eesti metal-bändide mured tänu Nailboard Recordsis töötamisele kaelas (Ahto-Lembit Lehtmets on plaadifirma Nailboard Records tegevjuht – toim.). Maks ehk peab vastu, aga närvipinge on küll sageli viimasele piirile viidud. Hetkel, millal hobist saab töö, ei oskagi nagu esmalt kuskilt mujalt kui pudelist lõõgastust otsida, mis on aga loomulikult vale. Kõik vabad hetked sooviks veeta vaikuses.

Kuskil looduses ilma telefoni ja muude modernsete vidinateta. Ilus unistus.

Keskmise eesti muusiku laual jahtuvad Ludwig van Beethoveni “Kolmikkontsert”, Edward Elgari “Serenaad” ja Johannes Brahmsi “Liebeslieder”. Mida need teosed teie jaoks tähendavad?
Kui keskmise eesti muusiku laual sellised plaadid jahtuksid oleks kõik ju hästi! Klassikalise muusika vastu on mulgi kerge aukartus, mis seal salata. Loits on ühel oma EP-l isegi lõiku Beethoveni Üheksandast sümfooniast kasutanud.

Kas te jagate popmuusika ringkondades laialt levin ud seisukohta, et masturbeerimine hoiab käed terved?
Nii mõneski mõttes on tänapäeval kohalik poppmuusika ja raskerokk äri tasandil põimunud. Eesti on ju nii kuradima tilluke. Käed on meil kõigil terved.

Kui paljudel maailma rahvastel on oma ajaloolis-patriootiline mustametallimuusika kultuur?
Erinevates vormingutes on see levinud üle ilma, ning mängib kogu metal-ilmas üsna olulist rolli. Olles siis maati radikaalsem või leebem, tuntum või allasurutum. Sarnane situatsioon Eestiga on näiteks kõigis Baltimaades, Iirimaal, Norras, Ukrainas jne.

Eesti ajalugu on ju ainult üks suur hämarus, keegi ei tea sellest midagi? Ehk oskate teie öelda, kui palju oli metsavendade hulgas juute ja pederaste?
Pole huvi tundnud, aga kui sind see teadmatus nii väga piinab, siis uuri välja. Ehk on kellelegi sellist statistikat vaja. Näiteks juutidele ja pederastidele.

Kuidas läheb kokku teie isiklik muusikaline maitse ja ürglooduse repertuaar? Näiteks sügisene ritsikate saagimine?
Sünni- ja elupaik mõjutab nii ehk naa inimese kujunemist ja jätab alati seeläbi ka kunsti oma jälje. Ritsikatega võidu me oma kurjusekandleid saaginud pole aga põhjamaist natuuri leiate Loitsust palju.

Millist tööd te pakuksite Arvo Pärdile, kui ta helistaks ja avaldaks soovi Loitsuga liituda?
Arvo Pärdi teadmiste pagas muusika loomise, arranžeerimise ja turustamise vallas on kindlasti nii üüratult suur, et Loitsul oleks temalt palju õppida. Nõuandja rollis ma teda ehk näeksingi. Arvo, me ootame su kõnet!

Loominguline tegevus pärsib ilmselgelt tootvat tööd plaadifirmas Nailboard Records. Millal Loits laiali läheb?
Tahaks loota, et Loits lõppeb siis, kui viimane meist kui kardulas mulla all on. Kui asja reaalsemalt kaaluda, siis vabiseva vanamehena tahaks ehk väärikamaid tegusi teha kui laval karata.

Mis Nailboard Recordsisse puutub, siis viimane on saanud pigem Loitsule takistavaks teguriks. Just seeläbi, et mul on hoolealuseid rohkem kui Loits ja varasem vaba aeg, mis peaasjalikult Loitsule sai pühendatud, on nüüd Nailboardi poolt neelatud.

Kolonialism või kognitiivne kapitalism?
Siin pole mõtet nii peeneks minna. Pole ideoloogiat, mida ei suudaks poliitikud oma äranägemise järgi ja ohtra propagandaga perse keerata. Korralikult toimivas demokraatlikus riigiski oleks lausa lust elada. See demokraatia, mida täna viljeletakse, ei kannata aga kriitikat.
Kes on Loitsu kõige ohtlikumad konkurendid muusikaturul?
Antud valdkonnas pole Eesti mastaabis konkurents mitte mingit pidi ohtlik. Pigem ergutav ja pingutama sundiv faktor. Lõppeks on ikka nii, et kui veab ühel, veab ka teisel. Ruumi on veel kõigil piisavalt.

Mida te arvate, millise paragrahvi alla läheb Eurovisioni lauluvõistluse korraldamine grupiviisilisel teel, korraldamisele kaasaaitamine või sellel esinemine?
Paragrahvi alla peaks minema Eurovisiooni tõsiselt võtmine. Õigemini peaks seda teatavates asutustes võimalikult kiiresti ravima hakkama. Mina isiklikult ootan pikisilmi, millal ma taas õlle, Juure ja Kivirähuga seda tsirkust vaatama saan hakata.

Millised raadiojaamad Loitsu lugusid mängivad?
Poliitiliselt korrektne oleks vastata, et kõik endast lugupidavad raadiojaamad. Kuigi meie muusika pole just kõige raadiosõbralikum, on Loitsu poolehoidjaid paljudes raadiojaamades. Müts maha toetajate ees.

Millised on teie suhted autorikaitse age ntuuriga, kui palju teil neist kasu on, konkreetselt – mitu krooni aastas?
Loits on olnud autorikaitse liige ja kopikatki kõlistati korralikult, aga mitte nii palju, et autorikaitse meie promomist segama poleks hakanud. See on pikem jutt. Ühesõnaga ilma on meil hetkel parem.

Kas te olete ka naha- ja suguhaiguste arsti juures käinud ja kui, siis milline oli diagnoos?
Ma ei usu, et see vastus isegi sind õnnelikumaks või kurvemaks teeks.

Juhul kui poliitikutel õnnestub Loitsu laulja asendada mõne kuuleka marionetiga, siis mida teete edasi?
Selline olukord on nii ehk naa välistatud.

Kui suur oli “Musta albumi” eelarve?
Piisavalt nii suur, et “Musta albumit” ei saa üheksakümmne üheksa krooni eest müüa. Korralikult produtseeritud metal-album on kallis lõbu.

Ma küsin alati kõigilt, millise raamatu te viimati läbi lugesite?
Nii kummaline, kui see ka pole, oli selleks raamatuks Terry Pratchetti “Vaid sina suudad inimkonna päästa”. See vedeles lihtsalt stuudios laua peal ja kui ma ta juba kord kätte võtsin, siis tuli ka asi lõpule viia. Mõnus sundimatu huumor. Sobis imehästi vastukaaluks pingelisele perioodile.

Millal eesti MTV teie klippi näeb?
Nii pea kui eesti MTV meie vastu huvi tundma hakkab.

Kas teie hinnangul peaks Eestis seadustama ka homoabielud, kergemad narkootikumid, eutanaasia jne?
Eutanaasia on ainuke, mille seadustamist ma eelpool mainitutest pooldaksin. Olukorras, kus surm võrdub paratamatusega, on inimese piinlema jätmine ebainimlik. Kõik muu ei kuulu meie kultuuriruumi.

Mis asendab muusikalisel kollektiivil Loits tulevikuplaane?
Euroopa tuur on taas plaanis. “Musta albumi” vinüülversioon on tulemas. Paar videot oleks vaja veel valmis vorpi­da jne. Tööd on Loitsul alati palju, häid uudiseid ning põnevaid üllatusi varuks samuti.

* Ansambel Loits esineb festivali Hard Rock Laager (29.-30. juunil Vana-Vigalas) esimesel päeval.



Loits detailides
Ahto-Lembit Lehtmets aka Lembetu - vokalist ja plaadifirma Nailboard Records tegevjuht
M. Divine - bassimees ja töömees
Lauri Kuriks - Loitsu uus kitarrist. Mängib kitarri ka drag race thrash metal bändis Nitrous. Sõidab võidu, kiirendusmeister.
Kaire - klahvpillid ja KKP Kriminaalteabe osakonnas Interpoli ja Sirene alal
Karmo - kitarrist ja lavameister-operaator
Atso - trummar, professionaalne muusik, mängib hetkel trumme ka ansamblites Metsatöll, Solwaig ja Human Ground

Diskograafia
Kauamängivad: “Ei Kahetse Midagi” (2001), “Vere Kutse Kohustab” (2004), “Must album” (2007)
7-tollised: “Legion Estland” (2003),
“Meeste Muusika” (2004), “Raiugem Ruunideks” (2005)
DVDd: “Vere Kutse: The Story of the Origins of Flak’n’Roll” (2005), “Leegion laval” (2007)

All pigs must die

Roland JUNO G - my love

Canon in D

Ühel hommikul..

läksime koos sõpradega metsa sõnajalaõit otsima.
Otsisime tükk aega ja nälg tükkis lõpuks kallale.
Harutasime oma võileivad paberist välja ja veidi aega kostis põõsaste vahelt ainult vaikset nohinat.
"Kas kellelgi juustuvõileiba ka on?"
Kõik otsisid tükk aega.

Heikki ja Ago

Veel lugusid Jeesusest ja Mentorist

Et poleks raske..

Mentor ja Jeesus

EE Nädala album

Loits "Must album"
(Nailboard Records)
Autor: Mart Kuldkepp (07.06.2007 01:31)

Emotsioonid vanaisa pildialbumist, kahur-metalli võtmes.

Tuntud sõnumibänd Loits midagi kergekäeliselt ei tee. Nii tekib arvustajal nende uut plaati kuulates kohe natuke muusikaülenegi küsimus, et mida siis seekord öelda tahetakse.

Seejuures võib juba vaikimisi lähtuda sellest, et Loitsu põhipublik ja -aines on ikka sama – eesti rahvus – ning see, mis neil öelda, on alati adresseeritud just nimelt eestlastele. Ka seekord.

“Musta albumi” juures oluline märksõna on bändi endagi poolt kasutatud “mälestamine”.

Mälestamine nähtusena on tihedalt seotud mäletamisega: mälestades tõstetakse eleegilises võtmes esile mingi osa (üldjuhul kollektiivsest) mälust. Loits on millegi sellisega muidugi kogu aeg tegelenud, kuid märgatav on rõhuasetuste muutumine.

Esikplaadil “Ei kahetse midagi” tuletati meelde eestlase mentaliteedi mütoloogilisi põhjakihistusi. “Vere kutse kohustab” tõi võrdlemisi kompromissitult tänapäeva Teise maailmasõja valusa temaatika, mida tolleaegsete Lihula sündmuste taustal lausa päevapoliitikast kasu lõikamiseks peeti. “Musta albumi” suhe oma publikuga (s.t eesti rahvusega) on aga jälle teistsugune, ühest küljest distantseeritum ja reflektiivsem, teisest aga totaalsem. Loitsu uus sõnum puudutab kõiki, kes oma juurtest endale aru annavad, olenemata sellest, kummal poolel vanaisa võitles, või kas üldse võitles.

Võib-olla ootuspärasema “tundmatu sõduri” asemel mälestab “Must album” hoopis “tundmatuid lihtsaid inimesi”, kelle (väljamõeldud) lugude kaudu kõnetatakse rahvuse ühismälu kõige otsesemas ja isiklikumas mõttes. Seda seetõttu, et oma perekonna ja suguvõsa saatustega, nn väikese ajalooga, on oma suhe ka neil, kes suure ajaloo mõju ei tunnetagi või on sellest võõrandunud. Niisiis on tegemist kontseptsioonialbumiga, mille ambitsiooniks isiklike ajaloopiltide esile manamise teel meile oma rahvusmälulist ühtekuuluvustunnet meelde tuletada.

Kui aga sõnumi tasandil ongi plaat hästi läbi mõeldud, siis muu teostus kannatab teatud meelevaldsuse all. Eleegiale kohaselt on plaat tempolt varasemast aeglasem, kasutatakse palju puhast vokaali jne, kuid üldiselt jääb siiski selgusetuks, miks neid lugusid just black metal’i (ok, flak’n’roll’i) võtmes jutustama peaks. Mõjuvaim on hoopis suuresti lõõtspillile üles ehitatud “Surmarestoran”. Tekib küsimus: kas poleks aeg Loitsult ka muusikaliselt suuremat radikaalsust nõuda? 8

http://www.ekspress.ee/viewdoc/8B0546A22EF5600CC22572F0004B026D

Ilma meesteta on kurb maailm...

Blessed with...