Uus postitus

Uue postituse teen jällegi Tuulist ja Rakvere kinost.
Käisime Tuuliga kinos. Uhiuues Rakvere kinos.
Kohale jõudes häiris mind see, et kinokülastajaid saali ei lastud. Kõik seisid viisakate nägudega püstjalabaaris ja vaatasid ärevalt kella. Isegi see polnud selge kuhu minema peab.
Ostsime Tulkaga suure Pepsi ja Topkorni (nii talle meeldib öelda ja oma veendumust ei murra)
Ootasime, kohtasime vanu tuttavaid, mis on tore, aga tegelt ka ebameeldiv (sest sa oled ühes püstjalabaaris kinni ja PEAD suhtlema, endal käed sööki-jooki täis ja saad südari, sest su laps peaaegu et saab ajutrauma kuna jookseb nt peaga vastu püstjalabaari kõrget lauda)
Lõpuks saime omale kohale ja pidin taas pettuma. Topcorn oli kuiv ja maitsetu. Isegi poest saab 45 sendi eest parema valmis korni. Meie maksime hingehinda, täpsemalt sama palju kui maksid meie piletid.
Saal selle eest oli mugav ja vinge! Heli ja ekraan aplausi väärt.

Rääkides Jääaeg 5-est,siis Tuuli oli nii pettunud (sest et plot oli võõras). Ta oli ju kodus 1, 2, 3 ja 4 ribadeks vaadanud. Aga ta pidas hästi vastu. Viimased 10 minutit hoidsin sõrmed ristis, et ta jaurama ei hakkaks -  ja õnneks ei hakanudki.
Aga kui mina naersin, siis oli pahane - ala, comon mam, ära tee mulle häbi või et miks sa naerad avalikus kohas kõva häälega.


Kokkuvõtteks võib öelda, et Rakvere kino on äge, aga sellega peab tahtma harjuda kui oled vana heaTallinna kinohunt.
Mis puutub valikusse, et mida vaadata, siis see on juba enda teha ja viriseda ei maksa.

Ilus päev!

Täna oli hea päev. Tuuli läks peale 6 nädalat suvepuhkust lasteaeda. Kuigi olime rääkinud, et esmaspäeval on minek, ei meeldinud see mõte hommikul talle sugugi. Ta arvas, et lasteaia asemel läheks ta hea meelega hoopis vanaisa Jaani juurde. Ent nii on nagu elu käib ja tal tuli siiski oma hambad puhataks nühkida, juuksed patsi seada ja autosse istuda. Kuna Haljala lasteaias on viimast nädalat segarühm ja tema Miisu on kinni, siis ta protesteeris häälekalt ka selle vastu, et peab Tibu rühma minema. Mis seal ikka, kuna tegemist on teeneka lasteaiahundiga ja ma tean, et hüvastijätuga ei maksa venitada, siis suunasin ta sujuvalt Tibusse ja õnneks keksis talle vastu väike Pärle-Mai, tuttav sõbranna Miisust, seega mu süda valutas ainult sekundiks kui aiaväravast välja astusin. Ülejäänud päeva ma koristasin seda segadust, mis suvejooksul meie koju tekkinud oli (külma südamega lennutasin prügikasti hunniku plastikust mänguasju, teise hunniku läbitrööbatud riideid ja kolmanda hunniku kõike muud, mida tema mänguasjakastid ja sahtlid sisaldasid).Täitsin tema riiuli mänguasjade asemel raamatutega ja sellest oli ta väga suures vaimustuses. Ta isegi ei küsinud, et kus ta Duplod on, kuigi neid ma ära ei peitnud, lihtsalt paigutasin ümber. Õhtul jooksis mulle vastu rõõmus ja tegus laps, kes ei jonninud, koju tulles hoidis korda ja nüüd sõi veel soolast õhtusööki ka isuga. Peale selle avastasin et poolteise kuu jooksul on ta tublilt arenenud! Küsisin teel koju, et mida ta lasteaias sõi? Väga soravalt luges ta mulle ette hommiku, lõuna ja oote*. (* 6 nädalat tagasi ei osanud ta veel orienteeruda selles, et kui ta magab lõunaund, siis on ikka sama päev ja söögid on kõik ühel lasteaiapäeval). Täna oli hea päev!

Olen tagasi

Igal aastal tapetakse Aafrikas 40-50 000 elevanti. Augustis alustan blogimist.