vaikus põletab teadvuse kangaid
mu keldreid ja kraave ja vanglaid
ja siis kui viimane klaas on tühi
su ainuke peegeldus väriseb minus
ja linnud on kukkunud taevast
kesk põrandat kobrutab sõnadekuhi
on kõrini plastmaskist naervast
keskjuuliööl valgus mu silmades kiigub
ma sinu ees ausaimalt alasti olen
kui seisma jääb kõik mis on kindel ja liigub
öö vormib end ümber tolm pudeneb maha
oodatu siia ei tule
kui küünalt on tossanud viimne tilk vaha
toob palavus tormitu tuule
ja siis kui su nimi mind magades jahib su
juuksed on pudenend lahti
sa painad mind painad mind painad mind painad
mu kohal pead kotkana vahti su
silmad mu pealae all sobravad ringi
mind painad mind painad mind painad mind painad
mu mõtteid mu puhtust ja prahti
No comments:
Post a Comment