Ma arvan, et see on kõige erilisem uni, mida ma olen eales kogenud. Esiteks seetõttu, et hommikul ja ka praegu on kõik meeles, ka sellised detailid mida kirjeldada ei oska, teiseks kuna kõik tundus eriti reaalne ja kolmandaks seetõttu et esimest korda ei tekitanud unes surma kogemine minus hirmu ja paanikat
Olime Veikoga kusagil maailmaotsas, kusagil kus kõrged mäed ja orud, lopsakad rohumaad ja palju soojust ning päikest. Sõitsime Saabiga, mina olin roolis. Millegipärast ma kiirustasin ja kaldusin niigi olematult heinamaateelt kõrvale. Järgmisel hetkel märkasin, et läheneme järsule ja ülikõrgele kaljupangale, mille all mühises kiirevooluline jõgi. Jõudsin veel Veikolt andeks paluda et teelt kõrvale kaldusin ja nentisin et "This is it"...
Järgmisel hetkel olime oma elukohas, väikeses asulas, oma pisikeses korteris. Imestasin, et kas eelnev autosõit ja kukkumine oli siis uni. Tuppa sisenes üks naine, kes meist nagu läbi vaatas ja kellegiga rääkis. Aga me ei näinud seal toas kedagi peale tema ja endi.Küsisin, et miks ta meie korteris on, aga ta ei teinud kuulmagi. Siis sain aru, et olimegi surnud. Veiko selgitas, et see naine on ilmselt nii tugeva välja ja auraga, et tema kaudu saaksime suure tahtmise juures maailmaga ühendust võtta, teistel selline võime puudus ja seepärast me neid ei näinudki.
Tahtsin puldi võtta, et teleka kanalit vahetada, aga nupud nagu ei töödanud ja see naine oma kaaskonnaga vaatas mingit võõrkeelset kanalit. Me ei tundnud absoluutselt hirmu ja polnud veel üldse üdini veendunud, et oleme surnud. Siis algasid telekas kohalikus keeles uudised, kus rääkis meie õnnetusest. Sain sellest keelest aru! Nägin ka õnnetusega seotud akti toas laual. Seal seisis, et meid oli tugeva deformeerumise tõttu pea võimatu tuvastada, aga tänu autole ja dokumentidele identifitseeriti meid siiski ilma lähedasteta abita. Järgmisel hetkel tekkis mul hull paanika, ütlesin Veikole, et pean kohe emale helistama ja ütlema, et ta ei muretseks, sest kõik on korras. Veiko keelitas mind, et ma ei saa helistada, ema ei kuule mu häält. See tegi mu väga kurvaks ja abituks.
Aga muidu olime nagu "elus ja terved" ja maru rahulikud. Arutasime, et kas peaksime kuidagi proovima selle naise kaudu teispoolsusega ühendust võtta ja teatama et pole vaja muretseda...
Hiljem läksime asulasse jalutama. Nägime väga väheseid inimesi. Nad olid vanemad inimesed ja rohkem oli naisi. Naljaks oli vaadata kuidas nad meist läbi vaatasid ja tühja kohaga midagi seletasid.
Siis ärkasin.
No comments:
Post a Comment