Mõtisklus

Laine laine järel randa kandub
seal siis jõuetuna liiva vaob
nagu lubadus mis kergelt antud
nagu tõotus - petlik mis kaob.

Kostab sosin üle vaikse mere,
suurel kivi käsi hoiab kätt
On see kohtumise rõõmus tere?
On see nukker hüvastijätt?

Igas hetkes peitub head ja halba
seal kus lõppeb, seal ka algab tee
meri kustutab kord jäljed kaldalt,
aga hinges püsivad need.