No on ikka minna küll ! Läheme Pältresse ühte vanasse kõrtsumajja valedetektoristide kokkutulekule :D. Ja Simo sõidab nädalavahetuseks Kloogale Noorkotkaste laagrisse. Mul on muidugi üüber-süüber kahju et DND-d ei näe:( , aga palusin Atsol Robile tervitused vabandused jms edasi anda. Nädalavahetusel lubas kuni 30 kraadi sooja ja kuni 40 kraadi viina. Ma selle teise lubadusega eriti ei arvesta. Mulle sobib 4 kraadi dilaiti ka, sest 40 kraadisega saab minu sisenurkade summa olema 180 kraadi. Plaan on teha miitingust fotoreportaaz, nii et küll te pärast näete mis sai ja mis ei saanud.
Praegu loen Aili Helm aka Hilja Rüütli & Helmut Tarand
Märkmeid nõukogude naistevanglast 1946 «Kuradil ei ole varju» pole romaan. Ta pole ka mälestusteraamat. Siiski on tegelased - mitte kõik päris oma nimedega - nii olnud ja elanud, nagu neist siin on kirjutatud, Kõik, mis nendega tehti, on tõsi, ka see, mis neile enestele teha jäeti - seda oli vähe -, on tõsi.
Ahoi inimesed! Kui kellegil on raamaturiiulis "Vägivallamaa" palun lahkesti seda mulle laenata!
Pühapäev, puhkepäev - tubli pakendijäätmete taaskasutusse suunaja jaoks korra kuus kindlasti ka taarapäev. Alustasime Põhja Rimi taarapunktist. Umbes 50% minu külastuskordadest on see majakene poe taga kinni, nii ka seekord. Kiri uksel oli:VABANDAGE SULETUD. LÄHIM TAARAPUNKT ASUB LOOTSI 7. Keegi vihane tegelane oli selle kirja alla pastakaga kribanud umbes nii: "Kurat, see on juba 10 kord, kui tulen siia ja automaat on kinni...plapla" Ega ausaltöeldes tõusid endal ka juuksed pahameelest turri... Edasi sõitsime Järve Selverisse. Sel suure külastatavusega ostukeskusel on üks pisike ruum 2 taaraautomaadiga ja ootel oli seal juba 3 inimest, igal umbes 10 kilekotitäit taarat ja 1 just parasjagu tõstis oma suuri kotte autopagasist ukse juurde ootele. Meile oleks see tähendanud vähemalt poole tunnist ooteaega ja muide alati võib juhtuda, et kui sinu kord lõpuks käes on, otsustab taaramasin rikki minna vms. Niisiis kuna reisisiht oli meil Saku, sõitsime Männiku Säästumarketi taarapunkti. Ülla-ülla seegi oli suletud ja silt ütles: VABANDAME TAARAAUTOMAAT ON SULETUD, SEST KASTID ON OTSAS.
Edasi läksime Saku motokrossile ja peale seda Saku alevisse sealse Säästumarketi taarapunkti, millel oli silt: VABANDAGE TAARAPUNKT SULETUD SEST ROHKEM EI MAHU.
Suht pissed-offsetena kiikasime siis Saku Konsumi taarasse. No see oli avatud, see töötas ja oli inimtühi, nii et lunastasime 75 EEK pandipakendite eest ja põrutasime koju. Aga kui see sõit iseenesest oleks olnud ainult taara pärast siis oleksime auto kütusekulu arvestades kindlasti peale maksnud. Keskonnasõbralikkusest ei maksa siin kohal üldse rääkida.
Vaatamata kollektiivsele lambagripile, ei suutnud me eile õhtulgi tuppa hallitama jääda ja sõitsime ühte minu poolt varem valitud uuritud paika..
Seal nägime teda
Ja siis...Tubli Harri Eiss ventura 250 tuli lõpuks kapist välja ja tõestas, et on suuteline ka mehetegudeks!
Homo sapiensi poolt kindlasti sel aastal puutumata alalt kännu seest leidsime sellise olluse
Veiks tegi temast telefoniga kasina pildi, aga kirjelduseks: See peopesa suurune ollus meenutas lapsepõlve magustoitu pubertit (noh nägi välja nagu munapudru) või siis õudukakoletise okset.Erekollane heledamate laikudega, ja mõned veinikärbsed peal.
Reedel maale sõites tundsin, et midagi on valesti..uimane olemine ja tuikav pea saatsid mulle šifferteate, et keegi jääb haigeks.Arva ära kes. Vastik nohu-pea-kõhuvalutõbi on kallal. Kui minu enesetunne välja jätta, siis oli tegus nädalavahe..panime ema köögimööbli paika, käisime põllul ja metsas,saunas ja vaatasime Eurovisiooni. St mina, Simo ja ema vaatasime. Vx kuulas teises toas R2-st Juure ja Kivirähu ülekannet sellest. 1 kopika leidsime ja mingi rinnamärgi. Draakoni sünnipäevale ei jõudnuki.
Jätkuks ja täienduseks sellele sõnavõtule, tahan öelda, et kui sa djuud tunned mõnda inimest (mkm, mitte pole ta südamesõber, lihtsalt tunned teda) ja ta ei pööra sinule mõnel avalikul üritusel rohkem tähelepanu kui põgus tervitus, siis on sinust ikka räme ülbus talle sõna otseses mõttes pähe istuda ja terve õhtu sabas joosta. Ja kui sa kurja pilgu osaliseks saad,mis sa siis teed...ÜLLA ÜLLA
No deem, mu südamesõbranna oli reedel Loitsul, mu väga head ja mulle olulised sõbrad olid,(nt Pillet ma ei näinudki :(, Mooriga sain nii palju aega veeta, et laulsime koos Metsavendade loo, Kirsiga rääkisin ainult paar sõna ja mul ei olnud mahti poolte sõpradega sõnagi vahetada), aga sina ülim naiivsusetipp kustutad mu suurest vihast, et ma sinuga õhtut ei veetnud, oma orkuti sõbralistist ja blokid msnis. KÜL MUL ON KAHJU - hahaha
Erik Tohvri (kodanikunimega Hans-Erik Laansalu; sündinud 22. märtsil 1933 Rakveres) autobiograafiline romaan, mis kirjutet juba seitsmekümnendatel, ent jäi punase reziimi tõttu toona avaldamata.. Raamat räägib 1944 aastast, mil Punavägi on Eesti äsja vallutanud ja sellest kuidas poiss oma vanavanematega Keila-Joale saadetakse, ning kus mittepunane koolijuhatajast vanaisa kooli jälle käima paneb. Mõnus on see, et raamat on soravalt kirjutatud ja põikab pidevalt ajas tagasi manades lugeja silme ette sõjakeerise ning sellele eelneva aja läbi erinevas vanuses tegelaskujude.. Soovitan kindlasti lugeda!
PS! Muide Erik Tohvri on see kirjanikuhärra, kes "Tuulepealse maa" stsenaariumi ja lavastuse osas teravalt sõna võttis. Peale selle raamatu lugemist mõistan teda kindlasti paremini.
Täna jätkan Tohvri 2007 a valminud romaaniga "Rannal õitseb kibuvits"
Täitsa mõnus kontsert oli, päike paitas ja rahvast ei olnud liiga palju..
Vanameister tutvustas üht laulu nii: tegu on suurepärase muusikaga ent väga halva stsenaariumi ja teostusega filmiga "Verekivi", lätlaste ebaõnnestunud katse "Viimsele reliikviale" samaväärne järg teha.
Tegin kodus järelkuulamist ja minuarust ka väga hea viis ja väga head sõnad Kustas Kikerpuult
Sel reedel tähistab oma kümnendat sünnipäeva Eesti kahuriroki lipulaev Loits. Vastuolulise mainega ansamblist räägivad ajaloolased, humoristid, punkarid, räpparid ja kriitikud.
Riigikogu liige ja ajaloolane Mart Laar räägib bändist nii: “Ma ei kavatse üldse varjata, et ansambel Loits mulle meeldib — selline räme raske rock klapib ja on mulle üldse vastuvõetav. See, et nii Loits kui teised rahvus-ürg-rocki viljelevad mehed on vastuvoolu ujudes üsna kaugele jõudnud, teeb rõõmu. Minu autos on Loits plaadikogus igal juhul kindlalt sees — ehe Eesti muusika ja äratab isegi surnud üles. Magama jääda ka ei saa."
Teine tuntud Mart, naljamehena populaarsust kogunud ajakirjanik Mart Juur, on Loitsust rääkinud järgmist: “Loits pole lihtsalt üks tore kamp hevifänne, nad on kunstnikud, kes seavad endale tõsiseid eesmärke ja teevad tõsist tööd. Ilmselt on nad ka parajad kontrollifriigid, sest meetod, kuidas Loits oma muusikat üles ehitab ja kuidas nad kõlavad, lihtsalt nõuab pühendumist ja kõva kätt. Loitsu maailm on eestlase maailm, Loitsu viis asjadest rääkida on julge ja aus ning tuleb südamest. „Must album" ja "Vere kutse" kuuluvad Eesti rocki võtmealbumite hulka; need plaadid olid uuenduslikud omas ajas ja kõlavad praegu sama võimsalt kui siis. Soovin Loitsule palju õnne sünnipäevaks, tänan hea muusika ja kuulamiselamuste eest.”
Eesti pungi sünonüüm Villu Tamme võrdleb Loitsu pungiga: “Neil on reeglina hea lihtne muusika, peaaegu nagu punk, ainult korralikumalt mängitud. On itsitama ajanud, kuidas nad esitavad südamlikku sõnumit sünnimaast ja kodust läbi hullunud rögina, umbes nagu kohutav karvane metsakoll laulaks. Ma kutsungi seda kollimuusikaks, kui nõnda lauldakse. Aga see on muidugi stiilinõue, eks paljud punkbändidki kasutavad samasugust röginvokaali rahu- ja õnnesõnumi edastamiseks. Nimi on bändil lahe, kõlab kõrvale shefilt ja samas ka tähendab midagi sheffi.”
Hip-hopi tänasel tähel J.O.C.-l jätkub Loitsule samuti häid sõnu ja soove: “Tegemist on austust vääriva bändiga, kellel nii muusikaliselt kui imidźiliselt on oma konkreetne rida ajada. Endal ühtegi nende plaati pole, aga live’s olen mõned korrad ikka näinud ja on päris muljetavaldav olnud. Ja eks nad aina paremaks lähe! Usun, et mõnelegi võib esmapilgul jääda mulje, et tegemist on väga süngete ja kurjade tüüpidega, aga neid ka väljaspool lava teades saan öelda, et tegemist on suisa muhedate inimestega. Ega ei tahagi kommenteerida tegelikult, hoopis õnne ja muid häid asju soovin. Edu siin ja välismaal!”
Muusikahuviliste lemmikportaali Rada7 liider Ivo Kiviorg: "Loits on üks väheseid Eesti bände, mida kuulates tahaks olla parem inimene, sirgema seljaga. See paneb mõtlema headest asjadest, mis ehk muidu kiirustavas igapäevas ununeks. See on rahvuslik hüüd mäletamaks minevikku, tajumaks olevikku ja ehk muutmaks tulevikku."
Muusika-ajakirjanik ja ajaloolane Margus Kiis Ivoga ühel meelel ei ole: “Minu suhe Loitsiga pole teab mis sõbralik. Põhjused on väga erinevad alates minu patsifistlikest ja vasakpoolsetest vaadetest ja lõpetades sellega, et ma ei leia nende muusikas mingit erilist geniaalset sädet. Samas on nendega seotud liiga palju pingutatud haipi, mida olen kogu aeg vihanud. Puhtmuusikaliselt tundus nende varasem, ekstreemsem, kergelt wagnerlik stiil palju põnevam kui praegune postpungilik monotoonne müristamine.
Ideoloogiliselt tundub Loits mulle sageli silmakirjalik ja kahepalgeline. Mis on nende tegelik juhtmõte? Eesti rahvuslus? Aga miks on mitmel nende T-särgil pseudo-gooti-ðriftis saksakeelsed kirjad? Miks nad oma muusikavälistel visuaalsetel objektidel teevad alatasa viiteid natsi-Saksa sümboolikale? Mis on siin pistmist Eesti, eestlaste ja Eesti Vabariigiga?
Seega tundub räigete ja hullumeelsete totalitaarriikide omavahelise sõja heroiseerimine ning selle abil eestlaste jagamine õigeteks ja valedeks mulle vastik. Eestlased peaksid II maailmasõda ainult vihkama. See tõi neile ainult halba kaasa. Ei midagi head.”
Nõmme Raadio mehe Margus Lepa sõnad on lühikesed ja konkreetsed: “Mehed ajavad õiget asja! Ega vahendil ole tähtsust, olgu tegu tulirelva, sõnnikuhargi või kidraga. Patriootiline sõnum kaunis emakeeles.”
Hea on lõpetada sõprade sõnavõtud ilusa kommentaari ja südamliku sooviga Untsakate liidrilt Margus Põldsepalt: “Hakatuseks ütlen, et Loits on üks igavesti lahe ansambel. Minu subjektiivse arvamuse kohaselt on ta vingem bänd kui mõnigi Eesti raskeroki lipulaevaks tituleeritud kollektiiv, nimesid nimetamata. Eriti südamelähedane on mulle nende laulude sotsiaalne sõnum, nii nagu see peakski olema igale Eesti patrioodile. Soovin Loitsule juubeliks kõike seda, mida nad ise endale sooviksid!”
Läti politsei on viimastel kuudel trahvinud sadakonda dokumentideta eestlast kümnete tuhandete kroonide eest. Läti seadus näeb ette reisidokumenti ja migratsioonipolitsei kontrollib seda. Viimastel kuudel on kinni peetud u 400 rikkujat.
Karistused on karmid – piiritsoonis kuni kaks kilomeetrit on trahv 100–150 latti (2200–3300 krooni) või 15päevane arest. Kaugemal tuleb isikut tõendava dokumendi puudumisel trahvi maksta kuni 200 latti (4400 krooni)
