Poolt & wastu

Sel reedel tähistab oma kümnendat sünnipäeva Eesti kahuriroki lipulaev Loits. Vastuolulise mainega ansamblist räägivad ajaloolased, humoristid, punkarid, räpparid ja kriitikud.

Riigikogu liige ja ajaloolane Mart Laar räägib bändist nii: “Ma ei kavatse üldse varjata, et ansambel Loits mulle meeldib — selline räme raske rock klapib ja on mulle üldse vastuvõetav. See, et nii Loits kui teised rahvus-ürg-rocki viljelevad mehed on vastuvoolu ujudes üsna kaugele jõudnud, teeb rõõmu. Minu autos on Loits plaadikogus igal juhul kindlalt sees — ehe Eesti muusika ja äratab isegi surnud üles. Magama jääda ka ei saa."

Teine tuntud Mart, naljamehena populaarsust kogunud ajakirjanik Mart Juur, on Loitsust rääkinud järgmist: “Loits pole lihtsalt üks tore kamp hevifänne, nad on kunstnikud, kes seavad endale tõsiseid eesmärke ja teevad tõsist tööd. Ilmselt on nad ka parajad kontrollifriigid, sest meetod, kuidas Loits oma muusikat üles ehitab ja kuidas nad kõlavad, lihtsalt nõuab pühendumist ja kõva kätt. Loitsu maailm on eestlase maailm, Loitsu viis asjadest rääkida on julge ja aus ning tuleb südamest. „Must album" ja "Vere kutse" kuuluvad Eesti rocki võtmealbumite hulka; need plaadid olid uuenduslikud omas ajas ja kõlavad praegu sama võimsalt kui siis. Soovin Loitsule palju õnne sünnipäevaks, tänan hea muusika ja kuulamiselamuste eest.”

Eesti pungi sünonüüm Villu Tamme võrdleb Loitsu pungiga: “Neil on reeglina hea lihtne muusika, peaaegu nagu punk, ainult korralikumalt mängitud. On itsitama ajanud, kuidas nad esitavad südamlikku sõnumit sünnimaast ja kodust läbi hullunud rögina, umbes nagu kohutav karvane metsakoll laulaks. Ma kutsungi seda kollimuusikaks, kui nõnda lauldakse. Aga see on muidugi stiilinõue, eks paljud punkbändidki kasutavad samasugust röginvokaali rahu- ja õnnesõnumi edastamiseks. Nimi on bändil lahe, kõlab kõrvale shefilt ja samas ka tähendab midagi sheffi.”

Hip-hopi tänasel tähel J.O.C.-l jätkub Loitsule samuti häid sõnu ja soove: “Tegemist on austust vääriva bändiga, kellel nii muusikaliselt kui imidźiliselt on oma konkreetne rida ajada. Endal ühtegi nende plaati pole, aga live’s olen mõned korrad ikka näinud ja on päris muljetavaldav olnud. Ja eks nad aina paremaks lähe! Usun, et mõnelegi võib esmapilgul jääda mulje, et tegemist on väga süngete ja kurjade tüüpidega, aga neid ka väljaspool lava teades saan öelda, et tegemist on suisa muhedate inimestega. Ega ei tahagi kommenteerida tegelikult, hoopis õnne ja muid häid asju soovin. Edu siin ja välismaal!”

Muusikahuviliste lemmikportaali Rada7 liider Ivo Kiviorg: "Loits on üks väheseid Eesti bände, mida kuulates tahaks olla parem inimene, sirgema seljaga. See paneb mõtlema headest asjadest, mis ehk muidu kiirustavas igapäevas ununeks. See on rahvuslik hüüd mäletamaks minevikku, tajumaks olevikku ja ehk muutmaks tulevikku."

Muusika-ajakirjanik ja ajaloolane Margus Kiis Ivoga ühel meelel ei ole: “Minu suhe Loitsiga pole teab mis sõbralik. Põhjused on väga erinevad alates minu patsifistlikest ja vasakpoolsetest vaadetest ja lõpetades sellega, et ma ei leia nende muusikas mingit erilist geniaalset sädet. Samas on nendega seotud liiga palju pingutatud haipi, mida olen kogu aeg vihanud. Puhtmuusikaliselt tundus nende varasem, ekstreemsem, kergelt wagnerlik stiil palju põnevam kui praegune postpungilik monotoonne müristamine.

Ideoloogiliselt tundub Loits mulle sageli silmakirjalik ja kahepalgeline. Mis on nende tegelik juhtmõte? Eesti rahvuslus? Aga miks on mitmel nende T-särgil pseudo-gooti-ðriftis saksakeelsed kirjad? Miks nad oma muusikavälistel visuaalsetel objektidel teevad alatasa viiteid natsi-Saksa sümboolikale? Mis on siin pistmist Eesti, eestlaste ja Eesti Vabariigiga?

Seega tundub räigete ja hullumeelsete totalitaarriikide omavahelise sõja heroiseerimine ning selle abil eestlaste jagamine õigeteks ja valedeks mulle vastik. Eestlased peaksid II maailmasõda ainult vihkama. See tõi neile ainult halba kaasa. Ei midagi head.”

Nõmme Raadio mehe Margus Lepa sõnad on lühikesed ja konkreetsed: “Mehed ajavad õiget asja! Ega vahendil ole tähtsust, olgu tegu tulirelva, sõnnikuhargi või kidraga. Patriootiline sõnum kaunis emakeeles.”

Hea on lõpetada sõprade sõnavõtud ilusa kommentaari ja südamliku sooviga Untsakate liidrilt Margus Põldsepalt: “Hakatuseks ütlen, et Loits on üks igavesti lahe ansambel. Minu subjektiivse arvamuse kohaselt on ta vingem bänd kui mõnigi Eesti raskeroki lipulaevaks tituleeritud kollektiiv, nimesid nimetamata. Eriti südamelähedane on mulle nende laulude sotsiaalne sõnum, nii nagu see peakski olema igale Eesti patrioodile. Soovin Loitsule juubeliks kõike seda, mida nad ise endale sooviksid!”