Proovi nüüd ette kujutada seda, et sinu laps saab koolis sigadusega hakkama ja koolil ei ole mõtteski sind sellest teavitada ning sa kuuled seda kolmandatelt isikutelt poolkogemata.
Minuga juhtus nii. Ausalt öeldes olin ma shokis. Ma usaldan oma lapse sinna kooli pooleks päevaks 5 korda nädalas ning kui toimub mõni langenutega lahing, siis sa ei pruugigi sellest midagi teada (nagu antud juhul, kus mu laps lihtsalt ei julgenud mulle rääkida), sest koolil pole kavas mind sellest teavitada:(
Loomulikult helistasin Haridusametisse ning sain kinnitust , et kool pole õigesti käitunud. Peale seda oli jutuajamine direktori ning sotsiaalpedagoogiga ning hetkel on sõjakirves maha maetud. Aga ikkagi.
Müstika.
EDIT: Kuulsin seda kolm päeva hiljem alles!
3 comments:
Ma oma kooliajast ikka mäletan et kui tegingi sigadust sain õpetajatelt nahutada ja kui asi väga hull ei olnud ei hakatud vanematele teatama, mis oligi hea. Niigi piinlik ja siis pead veel vanemate käest teist korda pähe saama, pluss siis see häbi, kui ema või isa kooli kutsutakse või kui nad ise kohale tulevad:P. Mis seal nii müstilist ikka :)
Ma mäletan, et kui ma koolis sigadust tegin, siis minu ajaloo õpetajast vanaema omas seal koolis nii palju sõbrantse et enne kui ma klassijuhatajalt nahutada sain teadsid sellest juba mu vanemad, vanavanemad ja vanaema sõbrannad! Vihkasin seda täiega! Aga samas võibolla sellepärast ongi must kasvanud kombekas naisterahvas :))))
Vaadake kullakesed, üks asi on süütu sigadus sõbrale teine asi on see kui ohver peab traumapunkti pöörduma ja last ähvardatakse politseiga.
Nii et ikka on küll müstika.
Post a Comment