Jaan Nurk Haljala valla volikogu liige Õigusteaduste magister 27.02.2009
Väga paljud Eestimaa inimesed alustasid uut aastat tühjade pihkudega. Aga nii kaua, kuni katus pea kohal ja käed-jalad terved, on kõik võimalik, tuleb ainult väga tahta. Üldtuntud tõde on - mida raskem on majanduslikult, seda rohkem hakkavad inimesed kokku hoidma.
Iga inimene elab üle mitu kriisi, millest osa on meile juba füsioloogiliselt sisse kodeeritud: meil on puberteedikriis ja keskeakriis, isegi pensionile jäämine on mõnes mõttes kriis. Kriis on iga suur muutus, millega peab kohanema. Tähtis on, kuidas inimene ise sellesse suhtub. Emotsionaalne seisund määrab käitumises ja elus väga palju! Võime ju muretseda iga maavärina või lennuõnnetuse pärast, mille kohta lehest loeme. Hädasolijaid meie muretsemine aga ei aita, kui me neid just reaalselt abistada ei saa. Ma ei kutsu inimesi üles ükskõiksusele, kuid liigne muretsemine ei ole samuti õige.
Kui inimene kaotab töö — ja selle ees on praegu vist paljudel kõige suurem hirm — , on see kindlasti suur muudatus. Aga sellesse olukorda on võimalik suhtuda mitmeti. Inimene võib kiruda valitsust, nõuda ja muretseda, kuid see kõik teeb tema meeleolu ja enesetunde halvaks ning sellises seisundis ei käituta tavaliselt eriti efektiivselt. Tööd otsida ja leida on muidugi raske, aga tasub meeles pidada, et sellistest olukordadest on varemgi välja tuldud. Kui inimene elab näiteks maal, saab ta ise endale toidupoolist kasvatada.
Eestlane on murelik rahvas, meil on selline hoiak juba kõnepruugis: muretseme laste pärast, selle pärast, kuidas autole bensiini osta ja peret ülal pidada. Kindlasti on praegu keerulisem nendel, kellel on väga kindlad nõudmised või jäigad harjumused. Kriis on ikkagi mingi muutus ja seda on kergem taluda neil, kellel on parem kohanemisvõime.
Eesti vanasõna ütleb, et jagatud mure on pool muret, aga kui kõik üksteisele ainult oma muresid kurdavad, võib õhkkond muutuda väga depressiivseks. Näiteks lähed mure korral inimese juurde, kes seda veelgi toidab, pannes oma osa juurde. Koos saate kiruda ja nutta. See on lausa üks suhtlemisviise. Mure võib aga sellise jagamise käigus hoopis suureneda ja inimesed võivad oma halba meeleolu veelgi enam üles kruttida.
Oma töös puutun kokku paljudega, kes tulevad muretsedes, kuidas seda või teist õiguslikku probleemi lahendada. Siinkohal olen alati kõigepealt püüdnud neid nõustada pingetest ja depressioonist vabanema. Oluline on muretseja ära kuulata ja suunata ta positiivsetele mõtetele. Sageli ei olegi asjaolud nii hullud, kui inimesed seda ette kujutavad. Soovitusena võin öelda, et kui on mure, tuleb minna endast targema juurde — inimese juurde, kes on tundnud midagi samasugust ja sellest üle saanud. Rääkides tuleb leida lahendus.
Inimene võib tahta hoida ennast positiivsena, küll aga kipub internetist, raadiost, telerist ja mujalt tulev negatiivne info neid pingutusi nurjama. See oleneb muidugi jälle hoiakutest ja eluviisist. Kui inimene on harjunud igal hommikul lehti lugema ja uurima, kui palju liiklusõnnetusi on juhtunud ning kui paljud on töökoha kaotanud, on sellel kindlasti oma mõju. Negatiivset ja vaimselt väsitavat infot saame tihtipeale ka meie poliitikute väitlustest. Kõige ebameeldivam on siinjuures see, et sageli asutakse üksteist süüdistama, selle asemel et istuda ümarlauda ja partnerist lugu pidades leida probleemidele õiguslikult mõistlik ja positiivne lahendus. Eesti rahvas ootab ainult seda.
No comments:
Post a Comment