"Der Wolf von Laekvere" Lugu saksasoost Eesti metsavendadest. Kiviõli kaevanduse vangilaagrist korduvalt põgenenud Franz Schöfmann jäi ellu ja jõudis 1956. aastaks koju. Seal pani ta kirja oma mälestused. Mind vaevab et mis sai Leidast:(
Liili Heinla esitleb sünnikodus, Avispea kirikus, oma mälestusteraamatut
Pühapäeval, 26. juulil esitleb Liili Heinla Avispea kirikus, sünnikodus, oma mälestusteraamatut “Peeglikillud künnivaol”. Päev algab 10.30 algava jumalateenistusega Avispea koguduses, misjärel kell 11.00 algab raamatu esitlus.
Raamatu loomise esimene mõte sündis juba 1988. aastal, kui Liili Heinlale soovitati kirja panna tema isa, Avispea koguduse vanema, Elmar Palumäe elulugu. „Oli nõukogude aeg. Arvasin, et kirja panna ju võib, aga ega seda ei avaldata. Järgmine mõte, mis ajendas kirjutama, oli soov aru saada, mis inimene ma olen,” meenutas autor Liili Heinla.
Mälestusteraamatu 328 lehekülge on jagatud kahte ossa. Esimene osa „Vanaisa monument“ on kummardus Uniküla asundusse talu rajanud vanaisa Paul Roosipuule ning kajastab sündmusi kuni 1949. aasta veebruarikuuni. Teine osa „Kutsumata külaline. Franz“ räägib seoses Saksa sõjavangiga toimunud kardinaalsest muutusest Liili ja ta lähedaste elus, mille tulemusena sattus tema isa Vorkuta ja ema Taišeti vangilaagrisse. Haaravate ja detailsete lugude täienduseks on raamatus ka Liili enda kirjutatud tähenduslikud luuletused.
„Pärast Asael Truupõllu Avispea-teemaliste raamatute ilmumist tundsin, et olen isale ja emale võlgu. Tähtis oli Franzu loo endast välja kirjutamine, sest olen ainus inimene, kes saab oma vanemate eest rääkida. Uniküla asunduse lood tulid juba sinna kõrvale. Avispea küla 800. aastapäeva eel kirjutasin usinalt, lootusega, et ehk saavad need lood aastapäevaks kaante vahele, kuid ilmumiseks ei olnud veel see õige aeg. Lugude kirjapanemise aluseks on olnud teadvustamine. Uniküla asundusest, mis on nüüd suure Avispea küla osa, on veel mõned majad püsti, aga suurest, kolme kilomeetri pikkusest Unikülast ei ole midagi järel. Kõik on ära kadunud. Mõtlesin lugusid kirja pannes oma lastele ja nende järeltulevatele põlvedele. Maa toitis ja kattis, taluelu oli elamise viis ja neil pole sellest aimu. Muutus, mis on viinud meid kaugele taluelust, pole juhtunud mitte sadade aastate, vaid loetud kümnendite jooksul,“ selgitas Liili Heinla kirjapandu tähendust.
Raamatu toimetaja on Marju Metsman, keeletoimetaja Heili Tammus. See less
1 comment:
Liili Heinla esitleb sünnikodus, Avispea kirikus, oma mälestusteraamatut
Pühapäeval, 26. juulil esitleb Liili Heinla Avispea kirikus, sünnikodus, oma mälestusteraamatut “Peeglikillud künnivaol”. Päev algab 10.30 algava jumalateenistusega Avispea koguduses, misjärel kell 11.00 algab raamatu esitlus.
Raamatu loomise esimene mõte sündis juba 1988. aastal, kui Liili Heinlale soovitati kirja panna tema isa, Avispea koguduse vanema, Elmar Palumäe elulugu. „Oli nõukogude aeg. Arvasin, et kirja panna ju võib, aga ega seda ei avaldata. Järgmine mõte, mis ajendas kirjutama, oli soov aru saada, mis inimene ma olen,” meenutas autor Liili Heinla.
Mälestusteraamatu 328 lehekülge on jagatud kahte ossa. Esimene osa „Vanaisa monument“ on kummardus Uniküla asundusse talu rajanud vanaisa Paul Roosipuule ning kajastab sündmusi kuni 1949. aasta veebruarikuuni. Teine osa „Kutsumata külaline. Franz“ räägib seoses Saksa sõjavangiga toimunud kardinaalsest muutusest Liili ja ta lähedaste elus, mille tulemusena sattus tema isa Vorkuta ja ema Taišeti vangilaagrisse. Haaravate ja detailsete lugude täienduseks on raamatus ka Liili enda kirjutatud tähenduslikud luuletused.
„Pärast Asael Truupõllu Avispea-teemaliste raamatute ilmumist tundsin, et olen isale ja emale võlgu. Tähtis oli Franzu loo endast välja kirjutamine, sest olen ainus inimene, kes saab oma vanemate eest rääkida. Uniküla asunduse lood tulid juba sinna kõrvale. Avispea küla 800. aastapäeva eel kirjutasin usinalt, lootusega, et ehk saavad need lood aastapäevaks kaante vahele, kuid ilmumiseks ei olnud veel see õige aeg. Lugude kirjapanemise aluseks on olnud teadvustamine. Uniküla asundusest, mis on nüüd suure Avispea küla osa, on veel mõned majad püsti, aga suurest, kolme kilomeetri pikkusest Unikülast ei ole midagi järel. Kõik on ära kadunud. Mõtlesin lugusid kirja pannes oma lastele ja nende järeltulevatele põlvedele. Maa toitis ja kattis, taluelu oli elamise viis ja neil pole sellest aimu. Muutus, mis on viinud meid kaugele taluelust, pole juhtunud mitte sadade aastate, vaid loetud kümnendite jooksul,“ selgitas Liili Heinla kirjapandu tähendust.
Raamatu toimetaja on Marju Metsman, keeletoimetaja Heili Tammus. See less
Post a Comment