Järjehoidja

Alustasin täna projekti "Järjehoidja". Ma olen päris veendunud, et aastateks ma selle projektiga seotuks ei jää ja mõne aja pärast (loodame, et kuu-paar pean vastu:) löön käega.
Projekti eesmärk on kõik üles kirjutada ja selle läbi selgeks saada, kus teeb meie pere majandamisel vea.

Mis siis kirja läheb? See palju ma tarbin (paratamatud väljaminekud), palju ma kulutan (väljaminekud, mida saab vältida) ja palju ma söön ( Jah, nagu kaalujälgimine jms).
Tegin selleks tarbeks kinnise blogi, siis saan igal ajal oma raamatupidamisele ligi.
Blogi ääred palistasin tulbakestega mis sisaldavad:
*kulusid
*tulusid
*võlgu
*poenimekirja ehk vältimatuid lähiaja oste
ja
*soovide nimekirja ehk asju mida oleks vaja, aga mida ei saa endale lubada ja milleta saab ka kuidagi hakkama.

Järge otsustasin pidama hakata seetõttu, et jälle leidsime end palgapäeva eel vaeste ja viletsatena.

Projekt lõhnab küll kahtlaselt Krista Lensisi järele, aga tühja sest. Vähemalt näen ma kuu lõpus mustvalgelt mis põhjusel on seis jälle nii niru, et pean sugulastelt leivaraha laenama.

Aru ma ei mõista kuidas see meil nii tihti õnnestub, seda enam, et oleme ikka väga kokkuhoidlikult viimased kuud elanud...

Veider periood

Mulle tundub, et mul on sirgetest juustest kõrini. Veel on kopp ees juuksevärvist ja tagatipuks on siiber soengulõikest.
Jube rahulik ja kaalutlev tuleb praegu olla.
Aga ma ei ole ju Kaalud ma olen Neitsi. Tuleb mõte, tuleb tegu otsa.
Mind aitab olematu rahaline seis, vastasel juhul oleksin võibolla kräsupeast blondiin juba.
Uusi riideid oleks ka vaja. Kuigi olen tänu kolimistele oma riidekappi juba küllalt revideerinud ja hilpe ellimineerinud, pakkisin ükspäev jällegi hunniku riideid kotti. Need olid sellised mida olen lubanud kindlasti lähiajal kanda, aga ometi on nad riidepuudel lihtsalt tolmu kogunud. Ja DZIIZ kui palju musti ihuvarje mul on. Ma ei taha üldse enam musta kanda (jajah, praegu kannan musta pluusi ja halle teksasid:P,aga pluusil on valge täpiline krae!)

Ma tahan lilli, kohvikut ja kooki. Järgmisel laupäeval saan lavale(kannan raudselt musta ja mul on sirged, tumepruunid juuksed).

Midagigi.

Nüüd loen

Franzu ja Lembituga

Hundina Virumaa metsades - Hermann Behr

"Der Wolf von Laekvere" Lugu saksasoost Eesti metsavendadest.
Kiviõli kaevanduse vangilaagrist korduvalt põgenenud Franz Schöfmann jäi ellu ja jõudis 1956. aastaks koju. Seal pani ta kirja oma mälestused.
Mind vaevab et mis sai Leidast:(

Vaktsiin

Saatsin eelmisel nädalal Kalamaja PK-le avalduse, et poissi ei vaktsineeritaks.
Õnneks on nende suhtumine mõistev ja mulle kinnitati, et igal juhul ei vaktsineerita ühtegi last ilma vanema nõusolekuta.
No peaks olema loogiline eks! Aga ma kuulsin siit ja sealt, et koolides on võetud lapsed ritta viidud kooliarsti juurde ja sutsakas lihtsalt ära tehtud. Tavalise gripi vastu siis. Või noh mis mõttes tavalise. Eks tavalisel gripil ole samamoodi tüvi nt H2N7 või satan666 :)

Siinkohal pean märkima, et vandenõuteoreetikud jätavad mu kahtlevale seisukohale. kohe kindlasti ei teinud me teise lapsevanemaga otsust vaktsiinist keelduda pelgalt tänu ringkirjadele, mis seagripi vaktsiini pandeemiapuhangu tekitajaks nimetavad jms.

Samas jälle mine sa tea..

Aga üks mis kindel - minu laps, tema isa ega ema pole saanud elus ühtegi gripivaktsiini ja kõik gripid on üle elatud ja jumal teab mis tüved neil kõigil olnud on. Neist lihtsalt ei ole jahutud nii palju kui masu tõttu kuulsaks saanud H1N1-st.

Tervist!

I think I am sick

Köhid - hea gripp, röhid - seagripp

by A. Ilves @ Twitter :)

“Selles sõjas mina ei sure”

Lembit Anton.

Ma soovitan seda raamatut Eesti rahvale. Samuti nagu Aili Helmi triloogiat, millest olen siin blogis ka põgusalt juttu teinud. Miks? Sest suur osa eestlastest plõksivad niisama ajaloo- ja fashismiteemadel, olemata elus läbi lugenud ühtegi vastavasisulist raamatut. See raamat on hea lihtne ent väga valgustav teemadel: Miks eesti poisid võitlesid Saksa SS ridades ning Miks meie eestimeelsed vanaisad-emad venemaad ja selle sigitisi ei salli. Ja miks ei peagi sallima!
Raamat on suht-koht isiklik ja kinnistav. Kinnistav seetõttu, et sisaldab arvukalt kordusi (no mitte sõnasõnalt, aga mõtetelt). Aga seda ilmselt ühele ajaloovõhikule just vaja ongi. Puust ja punaseks:)

Militaar-ajaloohuvilistele on see ka kindlapeale tore ja põnev lugemine, ent vaevalt et nad sellest raamatust midagi sellist ammutavad, mida varem ei teadnud. Või ehk siiski!? Kas admiral Pitka kõne ja lipu andmine oli teile varem sarnase kirjeldusena teada?

Ema kirjutas mulle: Tahtsin Sulle teada anda, et sinu vanaema tundis nooruspõlves seda meest hästi. Mul on isegi väike kahtlus, et neil võis mingi „keemia” olla!
Mäletan, et ema rääkis temast siis, kui ta oli Rakvere teatris näitleja ja selle Lembitu sünnikoht on seal Veltsi lähedal kus ema elas.

Silmal on suured hirmud

Teisipäeva hommikul ärkasin silm paistes. Ravisin teda kummeli kompressiga ja lootsin et tänaseks saab enam-vähem korda. Täna hommikul oli aga silm täiesti kinni paistetanud. Peale pooletunnist külmkompressi sain turse veits alla. Perearst kirjutas antibiootikumid ja salvi. Deem, kurb on see, et mul on reedel lauluväljaku klaasmajas üritus ja tänukirja saamine. Pealegi on see meie asutuse viimane ametlik pidu vanas kooseisus ja KKP nimega. Arst lohutas, et ehk saab korda..Soovitas 2 tabletti päevas võtta 1 asemel. Eks näis.

Käsitööline

Sain Elenilt laenuks võimsa õmblemise masina ja suristasin eile õhtul kokku kaks väga stiilset diivanipatja. Kangas on hoolega valitud ja eriti peen. Mulle hakkas see näputöö üle pika aja jälle täitsa meeldima, kohe kahju oli et rohkem midagi õmmelda polnud vaja.
Muidugi Simo tuli õhtul elutuppa pikutama ja küsis:"ohoo kust need padjad tulid?" Hea mees! Ise vaatas telkut ennem ja auras ringi, aga seda tähele ei pannud mida ma seal suristasin:) Mehed!

Illustreerivat materjali kahjuks teile hetkel pakkuda ei saa , sest meie majas pole pildistamise aparaati.

17

04.11.1992 kauge Senegali pealinnas Dakaris toimunud Interpoli Peaassamblee kiitis heaks Eesti Vabariigi astumise Interpoli liikmeks. Ametlik koostöö välismaailmaga oli alguse saanud.

Sellega seoses toimus meil ka väike tähistamine.

Kirjutan 03.nov.2009 oma päevikusse.

Kokkasin parasjagu köögis: keetsin kartuleid, praadisin liha ja soendasin praekapsaid.
Mees tuli koju. Ütles, et oli hullumeelne päev. Soovitasin teleri ees istet võtta, sest kartulid alles keesid. Mees ei istunud. Ta võttis köögisahtlist käärid..

kjhdldsnfiashfcmsödiothnveiyjmöobhjböflhk,äövigb...heguiehrgvemeithnv..

..ei virutanud mulle kõhtu. Ei avanud ka ümbrikku. Maitserohelist ka ei lõiganud.
Lõikas ära oma patsi ja lukustas ennast tunnikeseks vannituppa. Kartulid keesid. Katsin lauda. Vannitoast kostus vaikset surinat.

Mõni aeg hiljem astus vannitoast välja sõdurpoisi moega ilus poiss. Istusime laua taha. Tõstsin liha, kartulid ja kapsad ette. "Peedisalatit tahad?"

Tahaks kaugele ära..

Tahaks raha. Ja selle raha eest sõidaks ära. Mõneks ajaks.
Raha ei kasutakski shoppamise, hotellide ega vihmavarjukesega kokteilide peale. Raha eest maksaks kinni koju maha jäävad kohustused. Ülejäänu eest ostaks toitu ja kataks transpordikulud. Reisiks maasturiga mõnes mägikülas või kõrbes. Ei pea kõrb olema - võib olla ka vahemere rannik. Las ta olla kodust kaugel.Soe. Tahaks tunda koduigatsust.

Ühel päeval me läheme Veikoga, kindel see!


Igal pool on parem kui kusagil mujal.