Valgus

siniheleroheline valgus... nõnda interpreteeris Tuuli nädalapäevad tagasi korduvalt.
Ma ei mäletagi kust ta seda kuulis, aga ma kahtlustan, et  mõnest voogesituskõlarist või  oli see TV?
Valgusega on mul oma teema. Ta meelib mulle ainult vajadusel.
Näiteks on meil päris suured katuseaknad, millel puuduvad rulood. Ja kevad-suvehommikutel ma lausa kiunun teki all suures valgusepõlguses. Tegelikult ma vahetasin isegi mõned korrad  talvel sunniviisiliselt Veiksiga voodipooled ära, sest täiskuu päris ausalt näris mu kolpa läbi katuseakna.

(Aa jaa osta endale ruloo, mida sa halad Kaire? Sorry dudes, üks katuseakna ruloo meie Rotodele maksab 100 euri, ma toidan famiiliat selle eest nädala. Kui rikkaks saan või prioriteedid paika, siis ostan.)


Valgus.

Õhtuti, peale kella 22 ei taha ma elutoas ka ühtegi lampi põlemas näha, piisab telerikumast. Teised ei saa sellest aru.  Aga mina heameelega lükkaks TV ka kinni. Vaatasin hiljuti 1 minuti terviseloengut, kus öeldi, et aju vajabki puhkuseks pimedust. Juu ma siis väsitan endaoma totaalselt ära 11 tunniga.

Ja mulle meeldivad tunnelid, alati kui tunnelist läbi sõidan, tunnen kuidas aju "puhkab" pimeduses.
Sellegipoolest armastan ma valgust ka. Aga ainult päeval!

Hõu! Ei maksa fotofoobiat diagnoosima hakata siin rahvatarkusest.

Ja Toad Näivad Hämaras Kordi Puhtamad!

C'est la vie

Eelmisel Reedel mängis Rakveres, Kära Kantsis vana hea, lausa kaks dekaadi vana Tharaphita. Väga vinge kontsert oli! Koju jõudsime nelja paiku, Tuuli magas Simo kaisus (see oli muide esimene kord, kui ma plika venna hoolde usaldasin ja veel nii, et ta minust ärkvele jäi). Eks ma seepärast põõnasin laupäeva hommikul tavapärasest kauem, kuni tädi Malle helistas ja maasikataimi pakkus. Ja Simo tegeles Tuuliga selle tavapärasest kauema aja, tubli!
Ja jumal tänatud, et Malle helistas! Sirutasin ennast sirgeks ja haarasin labida. Taimed tahavad ju kodu. Kraapisin enda seest kõik kohusetundlikkuse raasud kokku ja  nüüd on meil mu esimene oma kätega rajatud maasikapeenar. Ja nagu tänuks kõige eest, sadas enamuse pühapäevast, nii et maasikataimed said oma peo :)

Vahepeal on olnud ikka päris hull aeg. Meil on nimelt ülemõistusekäivas eas plika.
KOHUTAV KAHENE!
Mul on õnneks FB-s tugigrupp, need on  samal ajal sündinud laste emad, kellega saab kõigest rääkida. Ja see tõesti aitab!
Kopeerin siia oma mõnepäevataguse appikarje, aga võtke heaga teadmiseks,  et peale mõningast jõudejuttu kadus ahastus nagu võluväel. Rääkimine aitab!

Siin ta on:
Appi. Mul on juhe koos!
Tuuli ainult jonnib ja karjub, sõna ei kuula, riidesse ei pane, rohtu ei võta, ei söö. Mul jooksevad kõrvad shita vett ja ma lihtsalt ei jaksa;(
Tahaks ta lihtalt kokku pakkida ja kappi, klaasi taha panna, et siis sealt tore ja armas laps välja võtta.
Proovisin mänguga lapsele köharohtu anda, siis hurjutasin, siis palusin, siis meelitasin, lõpuks peale poolt tundi auramist võtsin ta jõuga ligi ja toppisin lusika suhu. Tunnen ennast süüdi, kuigi ega ma talle haiget ei teinud, aga ikkagi on hale, et pidin jõudu kasutama.
Ometi PEAB ju rohtu võtma, ei ole valikut! Samuti nagu PEAB riidesse panema - ei saa palja peega pool päeva ringi joosta.. Hullumaja puhvet.

Nüüd on Tuuli kolm päeva lasteaias käinud ja jälle köhib. Sel nädalal rohkem ei vii. Kaua võib?

Kanad munevad, kiisud on jube armsad, eriti Ruudu, kes vastu mu jalgu end hõõrumas käib, Milo on närviline, aga saab hakkama!

Eelmisel reedel käisime Irjaga karulaugul, nii mõnus! Hakkisin sügavkülmiku pool sahtlit karulauku täis. Ülejäänud kasutasin kuni tänaseni värskelt. "Mis siin haiseb?" küsis Simo. Karulauk, Simo, karulauk - teismeliste lõhnatunnetus. Muide, eriti hea on karulaugu-munavõi, terve pere sööb ja kiidab.

Täna pealelõunal saabus laar männiistikuid, tuult ja külma trotsides istutasime Veiksoga umbes 200 taime. Tuulile rääkisin teel lasteaiast koju, et issi istutab mände. Tuulil oli kõht väga tühi ja ma küsisin, et ehk sul on maisikepikeste isu. Oligi. ja issil pidavat olema männi-isu, miks ta neid muidu istutab (loe: isutab ehks lapseloogika)

Täna siis sellised jutud, homme hoopis teised...

Müstiline kuus.

Teatavasti on meil neli kana, Jaak ja kukk. Päevast mil me linnukarja kodustasime (12.04), oleme tänuga peavarju ja toidu eest vastu võtnud 36 muna, see teeb siis keskmiselt 3 muna päevas.
Täna korjasin ma KUUS muna!?
Kindel on see, et kana muneb ühe muna päevas. Ma pole küll ühtegi vastavat teadusartiklit ega konspekti lugenud, aga usaldan selles osas linnukasvatajate foorumit feisbuukis.
Seega on üsna tõenäoline, et Jaak muneb, mis sest, et ta hari on ikka kahvatu ja tibatilluke. Üsna tavakohane on ka see, et kanad munevad hommikuti ja õhtusel ajal ei tasu omletist unistada.
Ma ise kahtlustan seda, et kuna eile saime 3 muna, siis neljas kana munes oma muna millalgi hiljem ja täna munesid kõik 5 ehk siis Jaak on fertiilseks saanud.
Ornitoloog Veiko dotseeris aga tuima näoga, et kui viielt kanalt on 6 muna, siis kuues kuulub kukele.

Panen ajaloohuvides kirja, et täna on Haljala vallas liivatorm. Eriti siin Põdrusel. Näiteks lennutas marutuul  hoovilt kastekannu ja puukorvi, poes käies oli teel murtud puu. Taevas on liivatolmust kollane. Neljajalgsed püsivad targu katuse all. Kanakarjal on sügavalt suva ja kuuti ei kipu, ilmselt on asi IQ-s.

Rööprähklemine

Kui väikeseid lapsi kasvatavad koduperenaised on multitaskerid, siis väikeste lastega ja loomadega maal, majas elavad emad on minu arvates rööprähkluse kõrgem pilotaaž.

Minul ajab see sageli juhtme kokku.

 "Üks asi korraga"- soovitas mulle üks vanem ja targem proua hiljuti. Väga hea nõuanne, aga tähtsusejärjekorrastamine ja ühele tegevusele keskendumine vajab  tõsist harjutamist.

Ärkan hommikul ja püüan mõtteid koondada ning päeva plaaneerida: koristan täna vannitoa, viin pesu õue kuivama, sorteerin puhta pesu (ei triigi!  millal? uneajast?),  rühmitan Tuuliga mänguasju (puzzled karpidesse, nupud topsi, klotsid ühte ja nukunõud teise kasti, autod sahtlisse), kastan ja pikeerin taimed, käin Tuuliga õues (samal ajal koristan kanakuuti ja pügan veits idapoolset hekki (ei tea kas kunagi lõunapoolseni üldse jõutakse). Ideaalis peaks veel ülemise korruse põrandaid pesema ja tolmu võtma. Neli suud on vaja toita. Tuule tõttu on maja maha jahtunud, kaminat peab kütma.

Kahtlustan, et ma vannitoa koristamiseni täna ei jõuagi, sest elutuba ja kööki oli vaja koristada, alumise korruse mänguasjadest saime koos lapsega jagu, taimedest pikeerisin pooled. Õues on nii jõhker tuul, et nohustena jätan selle käigu vahele. Õnneks on pool päeva veel ees. Oi, näe nii kaua kui ma siin kirjutan, on sorteeritud mänguasjade karbid toa põrandale laiali  kummutatud. Kui plika lõunaunne jääb, siis koristan ära.

Aga minupuhul on kõige õudsam see, et kui ma midagi teen, sis satub mulle silma alla asju, mida ma tean, et peaks KA veel tegema. Ütleme ausalt, kui ma vaatan praegu toas ringi, siis ma näen igal meetril midagi, mis meenutab mulle midagi, mis tuleks ära teha.
Paigaldasin mõned kuud tagasi köögi seinale tahvli, et sinna kohe "porgand" kirjutada kui kokates ilmneb, et viimast juurikat hakin. Tegelikkuses kirjutan sinna aga  hoopis seda, mida oleks vaja teha. Ja ma piilun seda tahvlit sõrmede vahelt, sest ma tean, et kõike ei saa ja jõua kohe ja korraga. Alati saab muidugi lapi võta ning tahvli puhtaks nühkida.

Aga Tuuli sirgub ja saab varsti iseendaga hakkama. Ehk tuleb mulle appi ka kui ma teda hästi kasvatan. Lippangi nüüd teda kasvatama, sest ta läks vahepeal ülakorrusele ja on otsustanud sealt veel "mõned" mänguasjad alla tarida. 

Rööprähklemisest ja selle kahjulikkusest saab lugeda  Postimehe artiklist.

Siiralt teie potentsiaalse ajukahjustusega
Kaire

Tänuga antropomorfsest karust ja väikesest püsimatust vene plikast.

Kui ma mõtlen selle aja peale, mil Simo väike oli ja multikaid vaatas, siis midagi lahedat esimese hooga ei meenugi. Üks multikas oli tore - "Kipper". Lastesaadetest meeldisid BBC "Tweenied", tänu lavaka XX lennu dublaažile olin ma nõus neid ka igapäevaselt taluma. Veel meeldis meile sama lennu diplomilavastus "Buratino". Lastesaated olid loomulikult VHS-idele lindistatud.
XX on  mulle südamelähedaseim lend ka, mõistate mind kui isikkoosseisuga tutvute ja teile Eesti teater vähegi korda läheb.
Mis aga multikaisse puutub, siis vaatas Simo Cartoon Networki, mida ma ei kannatanud silmaotsaski. Ei meeldinud mulle animatsioon, süžee ega heli. Ühtegi toredat multikat ei näinud.

Aga tänapäeval on õnneks olemas kõigi väikeste laste lemmik multifilm "Masha ja karu". Ja ma võin seda koos Tuuliga iga päev jälle ja jälle vaadata. Ikka on lõbus ja ikka ajab mõni koht naerma!
Venemaal on vedanud, et tal on Oleg Kuzovkov. Ja mul on vedanud, et Tuulile tema multikad meeldivad. Ei ole vaja hambad ristis mingit õudust kannatada kui käes on multikavaatamise aeg.
Dubleerimisest ka veidi. Masha ja Karu DVD-l on dublantideks suht nürid näitlejad, on nad üldse näiteljad? See naine kriiskab seal nii hirmasti! Põgusa guugeldamisega ma infot nende kohta ei leidnud. Aga  see-eest on ETV-s näidatud osadele (mis meil on digiboksi salvestatud) teksti lugenud Harriet Toompere ja tema hääl teeb küll kõrvale pai :) Viktor Kulm on hästi tõlkinud ka, just laulusalmid.

Kuldrenett

No suur tänu  perek. Lilledele. Eile istutasime Liisiga minu lemmiku õunapuu.

Lõpuks ometi on mul OMA renett. Ei pea enam külapeal kerjamas käima.

Jaajaa Kaire, võta rahulikult nüüd, vilja kannab ta alles aastate pärast, seni ole almusele aldis.

Kikumell käis ka täna siin ja rääkis, et esimestel õitsemise aastatel peaks õisi suisa ära noppima, et tekkiks visadus ja viljakus. Saab tehtud!

Märgin moe pärast ära, et alustasin hiljuti eksperimendiga. 

See puudutab inimestele, kes sulle korda lähevad ja su südant liigutavad helistamist.

Mina olen kõva helistaja.
 Alles ükspäev helistasin Kõutsile ja uurisin mismoodi saab suurt põllukivi "varastada".
Siis ma helistasin Ahtole ja küsisin nõu, et kuidas teismelist poega taltsutada.
Siis helistasin tädi Mallele, et ehk tal on suurt potti üle, millega kanadele kartulit keeta. 

Tädi Leale pajatan ikka Tuulikese tegemistest, nagu tädi Mallelegi.
Kertuga helistame!

Ükspäev helistasin Mantasele ka. Ja Annikile helistan pidevalt. Kessust ma üldse ei räägi.

Ja  mu armas Irjake!
Nüüd ma ei helista kuu aega mitte kellelegi!

Fesaris tsätin ikka.

 Ah et miks ma seda teen või ei tee?

Miks teie Mulle ei helista?

Over and out.

Olen maailma targeim MOM

Täna vaatasime Simoga õudukat ja polnud üldse õudne.
Peale muuvit arutasime lemmikumaid õudukaid ja jutt veeres selle härra peale
http://et.wikipedia.org/wiki/Anthony_Hopkins.
Nii lahe, et mu poiss teda austab.
Olgu  öeldud, et Hopkins on mu lemmik näitleja.
Sealt veeres vestlus sujuvalt üle parima keikka peale elus ja ma teadsin raudpolt öelda, et mu lemmar oli 2007 Iron Maiden "Somewhere back in time tour" Tamperes.
Selle ilmestamiseks Tümisesin veits üht vinget käiku..
https://www.youtube.com/watch?v=L397TWLwrUU

Simo vaatas tõsimeeli mu silmnäkku ja imestas ja imestas... siis ütles.. emme see on dsjuudaspriist.

okei siis


Ja jumala eest- kuulake head Eesti muusikat!
https://soundcloud.com/kaire-nurk/sets/mmm

Suur ämber / Big fail

Jälle kanadest, siis Tuulist ja siis manalateest.

Hea lugeja kui sa nüüd juurdled endamisi, et milline jabur tähtsuseärjekord: kõigepealt pudulojused, siis laps ja alles siis kadunuke! Ütlen sulle ausalt et JAH, selline on minu mõjuspõhjuste jada.

Võtsime eelmisel pühapäeval 5 kana ja kuke. Mune langeb õnneks nagu tähti augustiööl :)

https://soundcloud.com/kaire-nurk/raadio-maria-augusti

Tänaseks olen korjanud 19 muna.

Aga süües kasvab isu.

Seega lugesin Maalehest, et Kunda Turul on reedel noorkanade müük. Sõitsime Tuuliga kohale ja ma ostsin ÜHE noorkana. See kanamüügimees vaatas mind nagu totakat. mis mõttes ÜHE kana ostategi!

JA EKS MA OLENGI TOTAKAS, LOE EDASI!

Kuidas võib üks pidada ennast kodulinnupidajaks kui ta on ainult ühe linnukasvatusega seotud bakatöö läbi sirvinud?

A mis ma ikka halan, aina hullemaks läheb. 

Kanaaedikul on nii suure  auguga võrk, et see uustulnuk pani läbi silmuse kohe ajama.

Me Tuuliga püüdsime ta muidugi  kinni ja majutasime Milo puuri,

Tuuli pani talle nimeks "MUNE". Kuke ristis "TIGU"-ks

Lugesin linnufoorumist, et uustulnukad tuleb teiste sekka poetada õhtusel ajal kui nad juba tuduvad. Nii tegingi.

Täna hommikul tuli Simo vanaema Aili meile külla (mhmh, metsatöllu trummari ema)

Kõik oli üübervahva - jutustasime, sõime kooki ja jõime kohvi kuni  ühel hetkel hakkas õues tõmbleva Milo (taksilaadnetoode) klähvimine hellalt närvidele käima.

Saatsin Simo õue krantsi ära tooma ja siis oli päikseline päev pekkis.

Mu poeg jooksis tuppa, suured kaunid silmad pisaraist märjad, ise  vapustusest hullumas: 

"Seal on veri, seal on veri!"

Tormasin õue, aedikust väljas oli kana pea. Aediku sees aga jalgu siputav keha, mida teised kanad nokkisid.

Kutsusin isa.

Ise ei suutnud.
Vaene väike "Mune"!

Miloga oleme praegu tülis.

Pildil Tuuli kaks aastat tagasi

Tuuli oli kaks nädalat kodus haige ja ta ootas lasteaeda minemist vägaväga.
Esmaspäeva hommikul kui lõpuks minna lasti, riietas ennast vabatahtlikult, pesi hambad ja kõik muu.
Eile reedel, neli päeva hiljem on ivake jälle haige - turtsub ja köhib nonstop.

Mu vanatädi Saima lendas kaheteistkümnendal aprillil teispoolepilvi, kus teda juba ema-isa, õed ja vennad, ka minu emme ootab.
Mõnusat pidu Neile, koos väikse väet Munega (või lähevad linnud teise paradiisi?)

Õmblusmasinat oleks vaja hädasti, riided pudenevad seljast.

Vaene väike Jaak

Meie kanakarjas on üks linnuke, kel pole punast vohavat harja ega lokutit, ta ei mune. Veiko ristis ta Jaaguks. 
Jaak hoiab omaette ja saab teistelt nahutada. Kui teised koos kukega õue siblima-sööma-päiksevanne võtma tulevad, siis tema kössitab kuudinurgas. Ent kui ma ta välja kupatan, siis ikka sööb ja joob ka. Ometi tõime kõik 5 kana koos samast farmist. On ta haige?
Sama küsisin ka Linnukasvatajate foorumis. Seal arvati, et Jaak on oma arengus natuke vast maha jäänud, kui haige pole ja küll ta ikka munema  hakkab. A mõtle kui on haige, siis pean ta linnuparadiisi saatma ju :(
Kahju kaagutajast!  
(Lisan, et sain vahepeal targemaks: kana, kel pole munemisperiood pidigi olema väikse kahvatu harjaga, kui see vohama ja punetama hakkab on ka mune oodata)

Täna korjasin taas 3 muna. Rekord sündis eile kui mune oli 4.

Kõutsid tõestasid taaskord oma relevantsust. 

Fotol Ruudu sõjasaagiga. 

Kuna ma võitluse tunnistajaks ei olnud, siis ei julge ka kinnitada, et  hiireke on Ruudu püütud. 

Annan au mõlemale kassile!

Kolm aastat tagasi

olin töölähetuses Eesti Peakonsulaadis Peterburis. Jube kahtlane oli olla, nii kahtlane, et käisin apteegis ja voilaa - sain triibud. Suht kohe peale imelist uudist otsustasime  Tallinna üürikast loobuda ja maal täisväärtuslikku elu alustada.
Täna oleme Põdrusel, oma kodus, elanud  kuu aega vähem kui 2 aastat. Triibutekitaja ja elumuutja on 2,3a ja tema nimi on Tuuli. Tuulil on 14 aastane vend Simo.

Tuuli 1a5k

Milo on taksilaadne toode.

Õuekassid Ruudu ja Triibu on tublid hiirepüüdjad.

Kukega kanalast saame maitsvaid mune.

Suvitamas käib meil metstuvide paar. Pilt on tehtud eelmisel aastal, aga nad on juba kohal!

Täna on 15 aprill, minu armsa ema 62. sünniaastapäev.

Novot.

Hakkan jälle  blogima.