Kuldrenett

No suur tänu  perek. Lilledele. Eile istutasime Liisiga minu lemmiku õunapuu.

Lõpuks ometi on mul OMA renett. Ei pea enam külapeal kerjamas käima.

Jaajaa Kaire, võta rahulikult nüüd, vilja kannab ta alles aastate pärast, seni ole almusele aldis.

Kikumell käis ka täna siin ja rääkis, et esimestel õitsemise aastatel peaks õisi suisa ära noppima, et tekkiks visadus ja viljakus. Saab tehtud!

Märgin moe pärast ära, et alustasin hiljuti eksperimendiga. 

See puudutab inimestele, kes sulle korda lähevad ja su südant liigutavad helistamist.

Mina olen kõva helistaja.
 Alles ükspäev helistasin Kõutsile ja uurisin mismoodi saab suurt põllukivi "varastada".
Siis ma helistasin Ahtole ja küsisin nõu, et kuidas teismelist poega taltsutada.
Siis helistasin tädi Mallele, et ehk tal on suurt potti üle, millega kanadele kartulit keeta. 

Tädi Leale pajatan ikka Tuulikese tegemistest, nagu tädi Mallelegi.
Kertuga helistame!

Ükspäev helistasin Mantasele ka. Ja Annikile helistan pidevalt. Kessust ma üldse ei räägi.

Ja  mu armas Irjake!
Nüüd ma ei helista kuu aega mitte kellelegi!

Fesaris tsätin ikka.

 Ah et miks ma seda teen või ei tee?

Miks teie Mulle ei helista?

Over and out.